Shubidubaa

Vilsandi

Renata, Mirell ja koer Lizzy otsustasid Vilsandi-retkest loobuda, seega asusin üksi teele. Vilsandi Rahvuspargi piiril jäi tee äärde moonidest ning rukkililledest punetav ja sinetav põld, mida mõned minutid pildistasin. Kokkulepitud ajaks olin kohtumispaigas Kuusnõmme poolsaarel. Ülejäänud seltskond oli juba kohal: aardeotsijad Sille ja Tom, kes mind kaasa kutsusid, Miki ja Tibu ning veel hulk rahvast – kokku 17 inimest. Merel paistis hulk väikseid laide ning nende taga Vilsandi saar. Kogu seltskond ronis suure Kraz-veoauto kasti ja sõit võis alata. Reis kulges üle laidude ja läbi mere. Sügavaimas kohas oli auto ratas üleni vee all. Sealsamas sõitis pisut varem üks mootorpaat risti üle meie teekonna. Sõit meie sihtkohta Vilsandil kestis tubli tunni. Hea et koera kaasa ei võtnud – tema poleks seda merekividel rappumist ja loksumist välja kannatanud. Saaremaa ja Vilsandi vahelistel laidudel nägime luigepaari koos poegadega, meriskeid ning veel minule tundmatuid linde – ikkagi linnuriik. Saarel algas männimets, mille oksad auto kasti kohale kaardusid ja kartlikumatele ämblikke sülle raputasid. Korraga paistis tee ääres bussipeatuse silt „Vahemere“. Selles kohas oli kunagi olnud meri, mis Vilsandi kaheks saareks jagas, sellest ka nimi Vahemeri. Ka jaanuaritormi ajal oli see koht vee all olnud. Vilsandi küla meenutas väga Manilaidu. Samasugune suhteliselt lage maastik, üks peatänav, mis viib saare tipus asuva tuletornini ning sellest kahel pool talud. Külas võttis meid vastu turismitalu perenaine, kes korraldas meile saarel ekskursiooni. Ta tundis väga hästi Vilsandi ajalugu ja loodust. Puu otsas rippuv poolik meremiin, sõjaväekasarmu varemed, aeda laotud kivi, raja ääres kasvav taim, merel paistev laid – kõige kohta oli tal huvitav lugu rääkida. Saare läänetipus tuletorni lähedal oli väga omapärane rand. Suured samblikuga kaetud mere kujundatud kivid ning paeplatoo, mis läks otse merre. Midagi sarnast olin kunagi näinud ainult Vormsil. Aardejahist huvitatutad osa seltskonnast otsis üles Läänemere aarde. Tuletorni lähedal oli kuur, mis lähemal vaatlusel osutus klaasitöökojaks, kus oli vaatamiseks välja pandud hulk erinevaid klaasist kunstiteoseid. Pärast ekskursiooni ja väikest puhkust ronis seltskond taas veoautosse ning sõit läks läbi mere tagasi Saaremaale. Suurem osa tagasisõidust kulges vihmas, nii et jõudsin hakata puudust tundma katusest ja istmesoojendusest, kuid see ei kahandanud sugugi retke väärtust. Siinkohal tervitused kõigile kaaslastele ja erilised tänud Sillele ja Tomile, kes mind kaasa kutsusid! Vaevalt, et oleksin niipea läinud Vilsandit omal käel avastama.

Aardejaht Sõrve säärel

Otsustasime mitmekesistada oma puhkust Saaremaal ning suundusime perega Sõrve säärde aardeid otsima. Esimeseks sihiks oli Chill Out aare, mis pidi kirjelduse järgi asuma RMK metsamajakese lähedal. Majake sai leitud. Asub teine väga mõnusalt eraldatud paigas metsa sees, kuhu ilma planeerimata vaevalt sattuda õnnestuks. Maja on kõigile avatud ning sisaldab kõike hädatarvilikku, mida ühel matkalisel ööbimiseks tarvis läheb. Naispere jäi tare ja selle ümbrust uudistama ning mina suundusin võssa aarde otsingule. Sai tuhnitud hulk aega, aga ei midagi. Olin juba edasisest otsimisest loobunud ning asutasime endid tagasiteele, kui mööda teerada sammus majakese suunas üks seltskond, kelle eesotsas oli noormes sülearvutiga. Mida teeb üks rändaja metsas läpakaga? Teadagi – kasutab arvuti külge ühendatud GPS-i ja otsib aaret! Tegemist oli aardeotsijate Sille, Tom’i ja nende sõpradega. Otsisime veel pisut ühendatud jõududega, kuid aare jäigi leidmata.Tuulikud Hiljem selgus, et me ei tuhninud siiski piisava põhjalikkusega, sest aare leiti samal päeval järgmiste otsijate poolt. Sille ja Tom valmistasid meeldiva üllatuse sellega, et kutsusid meid kaasa järgmiseks päevaks planeeritud retkele Vilsandile. Kõigepealt juhuslik kohtumine ja siis veel selline pakkumine järgmiseks seikluseks kohta, kuhu nii sama lihtsalt ei satu! Loomulikult võtsin kutse lahkesti vastu. Vahetasime telefoninumbreid ning läksime kumbki seltskond oma teed. Meie järgmiseks sihiks oli Lahinguvälja aare. Aardeni viivalt metsateelt keeras välja tuttav auto, mille roolis tuttava näoga mees. Tegemist oli järgmiste aardeküttide Miki ja Tibuga, kes rändasid Saaremaal koos Sille, Tom’i ja kompaniiga, kuid otsustasid suurema põnevuse nimel aarete otsimiseks eralduda. Mikiga olin kohtunud talvisel Aarete Arhipelaagi sündmusaardel, kus käisime suurema seltskonnaga üle merejää põhjaranniku väikesaartel aardeid otsimas. Peatasime oma sõiduriistad, vahetasime mõned sõnad ning soovisime edaspidiseks jõudu. Aarde peidupaigast sõitsime esialgu mööda. Pärast tagasipöördekoha leidmist ja õigesse piirkonda jõudmist otsisin esialgu valest kohast – eks see metsa vahel ilma GPS-ita aardejaht üks paras hookuspookus on. Paarkümmend meetrit edasi sõites hakkasid aga vihjed kenasti klappima, ilmus nähtavale klassikaline „geopeituri kuhjake“ ning mürsukesta peidetud aare oligi leitud. Edasi läks tee Sõrve sääre tipu suunas, kuhu oli peidetud Jaani aare. Imetlesime ja pildistasime ka tee äärde jäävaid tuulegeneraatoreid. Aardest sõitsime esialgu mööda, kuna see, mida aerofotol pidasin teeks, osutus hoopis kraaviks. Mis seal ikka – vaatasime siis ringi päris sääre tipus, nautisime vaadet ja mereõhku ning vallutasime aarde tagasiteel. Aarde peidupaiga lähedal olid ilmselt ilmasõjast pärit patareid ja muud militaarrajatised. Kuna aeg oli hiline, siis loobusime esialgsest plaanist vaadata ka poolsaare teist kallast ning suundusime tagasi tuldud teed pidi. Koduteel üllatas meid priske põder, kes üle tee jooksis ja veel mõnda aega vaateväljas püsis.

Pildistamisretk Kõnnu suursoos

Otsustasin teha teoks ammuse plaani minna Kõnnu suursoosse pildistama. Pakkisin telgi ja muu varustuse rattale ning asusin teele. Poolel maal äratasin kaks tee ääres magavat põtra, kes ehmunult minema tormasid. Kilomeeter hiljem peatasin ratta, et uurida, kas eemal lagendikul paistev tume kogu pole mitte mõni magav loom. Korraga kuulsin sahinat ja raginat hoopis selja tagant teiselt poolt teed. Okste vahelt vilksatas metsseapõrsas, kes läks siis oma teed. Järvi Pärnjärve telkimisplatsil oli võõrkeelne seltskond, kes nautis loodust täiel rinnal autodest tümpsuva muusika saatel. Raba veerde jõudsin pisut enne südaööd. Püstitasin telgi, jalutasin natuke laudteel, kuulasin ööhääli ning läksin magama.
 Hommikul ärkasin pool neli, et päiksetõusuks vaatetorni jõuda. Ronisin telgist välja nagu tõsine looduseuurija, kaks fotoaparaati ja binokkel kaelas rippumas. Kahjuks ei olnud ilm täielikult minu kasuks. Enamus taevast oli pilves, ainult väike viirg idataevast oli selge. Ronisin vaatetorni ja asusin pildistama. Ainus vaba taevalaik pakkus siiski päris ilusat värvidemängu ja üht-teist sai pildile jäädvustatud. Edasist rännakut mööda laudteed saatis üks lind (liiki pole veel tuvastanud), kes mõõdukas kauguses puude latvadel lärmates oma territooriumi kaitses. Ületasin raba ning jõudsin Paukjärveni. Ronisin sealsesse vaatetorni ja imetlesin ühel pool järve ning teisel pool laiuvat rabamaastikku. Paukjärve telkimisplatsil suitses lõke ning keegi puhkas telgis. Tagasiteel üle raba hajusid lõpuks pilved ning tõsine pildistamine võis alata. Sain kaadrisse klassikalisi rabavaateid, saaki ootava ämbliku, õitsva sookailu ning veel võtteid tollest lärmakast linnust. Otsisin üles ka laukaservale peidetud aarde. Kell kaheksa ronisin tagasi telki und jätkama.

Pühameeste järved

Tee muutus jõeks

Tee muutus jõeks

Võtsin jalgratta ja koera ning läksin tutvust tegema veel avastamata kohtadega kodulähedasel Põhja-Kõrvemaal. Eesmärgiks oli vaadata üle Pühameeste/Pühamäe järved. Ära ei eksinud, kaart ei valetanud ja üles ma need järved leidsin. Huvitav seik oli see, et vahetult enne järvi muutus metsatee sujuvalt jõeks. Teelohku voolas oja, mis selle ühtlaselt veega täitis. Järved ise olid kenad, aga sedavõrd soostunud kallastega, et veepirini läks ainult Lizzy ning ka tema käpad said seejuures märjaks. Ise pidin veekogu pildistamiseks kalda suunas turnima mööda mahalangenud kuuse tüve. Kaldal kasvasid kaunid valgete õitega lilled, mis suure tõenäosusega on mõni meie looduslik orhideeliik (kui pildid ilmutatud, siis saan ehk targemaks). Pühamäe nimi paneb mõtlema, et äkki on sealkandis mõni püha mägi? Peaks asja pisut põhjalikumalt uurima.