Shubidubaa

Vilsandi

Renata, Mirell ja koer Lizzy otsustasid Vilsandi-retkest loobuda, seega asusin üksi teele. Vilsandi Rahvuspargi piiril jäi tee äärde moonidest ning rukkililledest punetav ja sinetav põld, mida mõned minutid pildistasin. Kokkulepitud ajaks olin kohtumispaigas Kuusnõmme poolsaarel. Ülejäänud seltskond oli juba kohal: aardeotsijad Sille ja Tom, kes mind kaasa kutsusid, Miki ja Tibu ning veel hulk rahvast – kokku 17 inimest. Merel paistis hulk väikseid laide ning nende taga Vilsandi saar. Kogu seltskond ronis suure Kraz-veoauto kasti ja sõit võis alata. Reis kulges üle laidude ja läbi mere. Sügavaimas kohas oli auto ratas üleni vee all. Sealsamas sõitis pisut varem üks mootorpaat risti üle meie teekonna. Sõit meie sihtkohta Vilsandil kestis tubli tunni. Hea et koera kaasa ei võtnud – tema poleks seda merekividel rappumist ja loksumist välja kannatanud. Saaremaa ja Vilsandi vahelistel laidudel nägime luigepaari koos poegadega, meriskeid ning veel minule tundmatuid linde – ikkagi linnuriik. Saarel algas männimets, mille oksad auto kasti kohale kaardusid ja kartlikumatele ämblikke sülle raputasid. Korraga paistis tee ääres bussipeatuse silt „Vahemere“. Selles kohas oli kunagi olnud meri, mis Vilsandi kaheks saareks jagas, sellest ka nimi Vahemeri. Ka jaanuaritormi ajal oli see koht vee all olnud. Vilsandi küla meenutas väga Manilaidu. Samasugune suhteliselt lage maastik, üks peatänav, mis viib saare tipus asuva tuletornini ning sellest kahel pool talud. Külas võttis meid vastu turismitalu perenaine, kes korraldas meile saarel ekskursiooni. Ta tundis väga hästi Vilsandi ajalugu ja loodust. Puu otsas rippuv poolik meremiin, sõjaväekasarmu varemed, aeda laotud kivi, raja ääres kasvav taim, merel paistev laid – kõige kohta oli tal huvitav lugu rääkida. Saare läänetipus tuletorni lähedal oli väga omapärane rand. Suured samblikuga kaetud mere kujundatud kivid ning paeplatoo, mis läks otse merre. Midagi sarnast olin kunagi näinud ainult Vormsil. Aardejahist huvitatutad osa seltskonnast otsis üles Läänemere aarde. Tuletorni lähedal oli kuur, mis lähemal vaatlusel osutus klaasitöökojaks, kus oli vaatamiseks välja pandud hulk erinevaid klaasist kunstiteoseid. Pärast ekskursiooni ja väikest puhkust ronis seltskond taas veoautosse ning sõit läks läbi mere tagasi Saaremaale. Suurem osa tagasisõidust kulges vihmas, nii et jõudsin hakata puudust tundma katusest ja istmesoojendusest, kuid see ei kahandanud sugugi retke väärtust. Siinkohal tervitused kõigile kaaslastele ja erilised tänud Sillele ja Tomile, kes mind kaasa kutsusid! Vaevalt, et oleksin niipea läinud Vilsandit omal käel avastama.