Shubidubaa

Kajakil ümber Aegna

Seda juttu peab alustama eelmisest aastas, mil proovisin samasugusele kajakiretkele minna. Kahjuks anti tookord tormihoiatus ning üritus jäeti ära. Hiljem selgus, et polnud kuskil mingit tormi. Kui sel aastal anti seikleja.com võrgulehel taas teada võimalusest kajakiga Aegnale minna, siis registreerisin ennast kiiresti ning jäin tähtsat kuupäeva ootama. Ilm seekord õnneks alt ei vedanud. Matkale eelneval päeval sain veel korraldajatelt e-kirja eelinfoga, kus anti kohtumispaiga kaart ja giidi kontaktid ning jagati soovitusi riietuse ja varustuse osas. Retke toimumispäeval sõitsin siis pärast tööd kohtumispaika, kus ootasid ees giid Mihkel ja abigiid Indrek. Mihkel on üks kolmest mehest, kes tegid kevadel läbi ekspeditsiooni kajakil ümber Eesti. Rahvast kogunes üllatavalt vähe – koos minuga kõigest kolm klienti. Lisaks veel üks seikleja oma isikliku kajakiga. Mihkel tutvustas meile sõiduriistu ning viis läbi kajakisõidu kiirkoolituse. Seejärel ronisime paatidesse ja merele! Algul tundus kajakk üsna ebastabiilsena, kuid tasakaalutunnetus tuli üsna ruttu ja selgus, et ega see pisike veesõiduk ikka nii kergesti ümber ei lähe. Tuul oli küll vaikne, kuid Rohuneeme tipu ja Kumbli juures saime tunda sujuvat külglainetust, millega tulime kenasti toime. Küll aga ei olnud nii lihtne kursi hoidmine. Kajakil on ahtris tüür, mis on nööride abil ühendatud paadi sisemuses asuvate pedaalidega. Mina valisin kaheses kajakis tagumise istekoha ning seega oligi minu ülesandeks pedaale tallates sõiduvahendit vajadusel pöörata. Püüdsin küll kindlat kurssi hoida, aga ikka kippusid pedaalid sassi minema ja sirgjoonelisest liikumisest oli asi kaugel. Ka jalgade asend oli pisut ebamugav, kuigi olin kaldal juhtpedaalid enda jaoks sobivasse asendisse reguleerinud. Tüürimine muutus mugavamaks, kui plätud jalast lükkasin ja pedaale paljajalu vajutama asusin. Samuti olin pritsmepõlle kinnitanud enda ümber liiga madalalt – see jäi kotti, kogus vett enda peale ning sealt hakkas vesi läbi põlle mulle sülle tilkuma. Algaja vead, mis muud. Möödusime Aegnast idast. Vaade oli kaunis. Kividel istusid kormoranid, meie lähedalt tõusis lendu jääkoskel. Lootsin sisimas, et ehk teeme peatuse Lemmiku ninal, kuhu on peidetud üks geopeituse aare – oleks olnud hea võimalus ühtlasi see üles otsida. Tollest kohast aerutasime siiski mööda ja randusime Aegna põhjaranniku liivases keskosas. Mis seal ikka – on põhjust hiljem tagasi minna. Tõmbasime kajakid kaldale ja sirutasime jalgu. Giidid seadsid üles matkapliidi ja teepoti, kuid oh häda – tee oli mandrile ununenud! Mis seal ikka, puhastasime siis üheskoos kibuvitsamarju, lisasime mustikavarsi ja keetsime nendest väga maitsva joogi. Korraldajad pakkusid lisaks komme ja küpsiseid. Seejärel tegime saarel väikese jalutuskäigu. Vaatasime Nõiakivi, Peeter Suure merkindluse komandopunkti ning piirivalvetorni. Torni oli targem mitte ronida, kuna juba põgusal vaatlusel osutus see üsna ebakindlaks. Pisut enne loojangut lükkasime kajakid taas veele. Tuul oli vaibunud ning meri peaaegu sile. Päikseloojang tegi taeva ja vee värviliseks. See pilt oli kajakist vaadatuna eriti nauditav. Meie teekond viis edasi piki Aegna läänerannikut ümber saare. Aegna ja Kräsuli vahelisse Suurde salmi jõudes oli juba peaaegu täiesti pime. Kogemustega giid Mihkel oskas ka pimedas suurepäraselt orienteeruda ning teadis täpselt, millisele kaldal asuvale laternapostile tuleb kurssi hoida. Lõpuks olimegi väsinud ja õnnelikena retke alguspunktis tagasi ning tundsime jälle kindlat maad jalge all. Särk oli oskamatust aerutamisest märjaks pritsitud ning õlalihased valutasid veel paar päeva pärast retke, kuid ma arvan, et kunagi istun jälle sellesse sõiduriista ja lähen taas merele!