Shubidubaa

Päiksetõus Kõnnu Suursoos

Olgugi, et oli laupäev, ärkasin kell kuus hommikul nagu tavaliselt tööpäeviti. Kontroll-käik õue näitas, et ilmatarkade graafikud polnud valetanud. Tähistaevas säras kogu oma ilus, ei ühtki pilve. Järelikult minek! Söötsin koera ja kassi, valasin termosesse teed ning tegin kaasa mõned võileivad. Kutsusin autosse koer Lizzy ja asusin teele.
Tahtsin mööduda Järvi järvedest ning sõita Kõnnu Suursoo äärde, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest järvede äärse tee oli tõkestanud mahalangenud kuusk. Autot ümber pöörates õnnestus ka kergelt kinni jääda. Ilmaennustusest hoolimata polnud esimene lumi veel sulanud ning mina sõitsin suverehvidega. Õnneks sain auto omal jõul liikuma ja parkisin Järvi Pikkjärve äärsesse parklasse. Lasin Lizzy õue, võtsin varustuse ning hakkasin mööda järveäärset matkarada raba suunas minema. Koer oli rõõmus, nuuskis maad ja jooksis ringi. Kõnnu Suursoos valitses täielik talv. Esimene lumi oli pidama jäänud. Paar miinuskraadi oli väiksemad laukad õrna jääga katnud. Laudteel oli sirge jäljerida, mis kuulus arvatavasti rebasele. Ka Lizzy teadis suurepäraselt, et rabas on kõige mugavam käia mööda laudteed. Idakaares punetas. Taevas paistsid veel heledamad tähed ja kitsas kuusirp, metsa kohal säras punasena planeet Marss. Jõudsin vaatetorni ning tegin mõned aegvõtted punasest taevast koos Kuuga ning varahommikusest rabast, pannes kaamera torni käsipuule – mis teha kui pole veel statiivi soetanud. Koer ootas mind alguses torni all maas, seejärel ulgus pisut ning mõne aja pärast oli ta juba esimesele platvormile roninud. Jõin parasjagu teed ja ootasin päiksetõusu, kui saabusid üheksa inimest, kes olid samuti tulnud varahommikust raba imetlema. Lizzy tervitas neid rõõmsalt ning lakkus näod üle. Päike tõusis ning värvis raba punaseks. Ka lennukijäljed taevas olid eredad ning pakkusid vaatemängu. Kõik, kellel olid kaamerad kaasas, pildistasid. Pärast tõusu jagunes torni tulnud seltskond kaheks: ühed läksid tagasi autode juurde ning teised suundusid üle raba edasi Paukjärve suunas. Mina jäin veel mõneks ajaks paigale rabavaateid imetlema ja jäädvustama. Kui Lizzyga Paukjärve poole astuma hakkasime, saabus veel üks fotohuviline, statiiv õlal. Pildistasin õrna jääkooriku all olevaid rabalaukaid. Meile tuli vastu Paukjärve juurest tagasi pöörduv seltskond. Ületasime raba, tõusime oosile ning ronisime kahekesi järgmisse vaatetorni. Loomulikult avanes ka sealt ilus vaade kogu Kõnnu Suursoole, kuid selliselt distantsilt oleks ilusa rabafoto tegemiseks tarvis võimsat teleobjektiivi. Einestasin Paukjärve kaldal ning nautisin looduse vaikust.
Asusime tagasiteele. Juba eelmisel Kõnnu Suursoos käigul märkasin, et toredad inimesed olid loopinud kaks õllepudelit laukasse hulpima. Kahjuks ei ole keset raba nende välja õngitsemiseks piisava pikkusega kaigast käe pärast. Otsustasin hoopis need inimtegevuse jäljed fotodele jäädvustada. Tabasin end mõttelt, et siiani on ka laudteedega käidavaks muudetud sood ja rabad üsnagi puhtad ja prahist puutumata püsinud. Kas on ehk raba niivõrd ürgne ja eriline paik, et paneb ka paadunud linnavurle loodussäästlikult mõtlema? Pigem on siiski asi palju proosalisem. Rabasse ei saa lihtsalt muusika mütsudes BMW-ga chillima sõita. Ja kui keegi siiski viitsib paar kilomeetrit laudteel käia, siis on tingimata vaja end õllega turgutada ning taarast vabanemiseks on lihtsaim moodus see tühjaks saamise hetkel suvalises suunas lennutada. Sellistele inimestele pole miski püha.
Järvi järvedest möödusin mööda autoteed, mille oli tõkestanud mahalangenud puu. Näis, et põdrad olid teesulust tingitud autovabadust täiel rinnal nautinud. Mahalangenud kuuse taga oli tee tihedalt põdrajälgi täis. Järvi Pikkjärve äärde oli siginenud veel paar autot ning lumisele platsile oli püstitatud telk. Minul ja koeral oli aga aeg ronida autosse ja sõita tagasi koju.