Shubidubaa

Matk Endla kaitsealal

Mõned aastad tagasi ühel kevadisel nädalavahetusel käisin sõbraga kalapüügiretkel Oostriku jõe Põltsamaa jõkke suubumise koha ümbruses ning tegin põgusalt tutvust ka Norra allikatega. Koht oli kaunis oma metsiku loodusega. Hiljem kaarti uurides sain teada, et mitte väga kaugel tollest paigast on Endla järv koos ümbritsevate rabadega. Tekkis tahtmine ka seal kunagi ära käia ning võimalusel Endla raba ja Põltsamaa jõe ümbrust ühel teekonnal külastada. Kui pärast sügisest Kõrvemaa-retke järgmise matka peale mõtlema hakkasin, siis tekkiski idee minna Endla kaitsealale just talvel, kui järved ja rabad on jääs ning igale poole ligi pääseb.
Algas planeerimine. Uurisin kaarte, panin paika võimaliku teekonna ning viisin end kurssi kaitsealal kehtivate liikumispiirangutega. Saatsin ka e-kirja oma plaanidest Endla looduskaitseala administratsioonile. Minule vastas looduskaitseala spetsialist Katrin Möllits, kes väljendas heameelt, et olime just Endla kaitseala sihtkohaks valinud ning lubas omalt poolt nõuga matka õnnestumisele kaasa aidata. Sain ka teada, et mõnes sihtkaitsevööndis viibimiseks on vajalik kirjalik liikumisluba. Matka kuupäev sai kaaslastega kokku lepitud, räätsade laenutus broneeritud. Retkele eelneval nädalal valitsesid sulailmad ning kartsin, et Endla järve jääd mööda ületada pole võimalik. Kuid siis saabus ootamatu ja karm külmalaine. Ühel hommikul näitas termomeeter kodus -28 kraadi ja ka matka toimumise ajaks ei lubanud ükski ennustus soojemat ilma kui -20. Kuna leidsime, et matk peaks eelkõige olema mõnus, siis otsustasime retke kaks nädalat edasi lükata. Enne uue tähtaja saabumist tabas meid taas ebaõnn: ilmaennustajad lubasid uut külmalainet, üks matkakaaslane haigestus ning teine kukkus libedal tänaval ja vigastas jalga. Matka uuesti edasi lükata polnud enam võimalik, sest varsti olid sihtkaitsevööndites algamas liikumiskeelud. Erinevalt kodumaistest meteoroloogidest, lubasid välismaa ilmasaidid kõigest 15-kraadist külma, mis polnud eriti hull. Pärast väikest veenmist leidsin viimasel hetkel ka viis matkakaaslast, kellest kolm olid nõus isegi loodusesse ööbima jääma. Matkapäeva hommikul panin varustuse autosse ning sõitsin Tooma külla, Endla kaitseala keskusesse, kus ootas mind ees loodushariduse spetsialist Katrin Möllits, kes pani matkaliste nimed kirja, väljastas liikumisload ning andis viimaseid näpunäiteid. Ülejäänud seltskond läks esmalt planeeritud laagripaika, kuhu jäeti üks auto, millega pidid lahkuma need, kes ööbima ei kavatsenud jääda. Autosse jäi ka laagrivarustus. Kaaslasi oodates jäi mul veel aega kaitseala keskuse ekspositsiooni uurimiseks. Seal tutvustati kaitseala loodust ning rabauurimise ajalugu.
Varsti oli kogu seltskond kohal, seljakotid pandi selga ning matk algas. Keskuse juures puu külge kinnitatud termomeeter näitas 17 külmakraadi. Ilm oli kena ja päiksepaisteline. Matkarada algas koplite vahel, mille asukad olid lahkesti nõus pildistajatele poseerima. Arvatavasti olid need hobused aastate jooksul sadu rabasse suunduvaid inimesi samamoodi teele saatnud. Pärast metsatukka algas Männikjärve raba. Laudtee äärde jäid ilmavaatlusplats ja rabauurijate töövahendid. Meile tulid vastu kaks inimest, kes olid ka ainsad, keda rännaku vältel kohtasime. Jõudsime vaatetorni juurde. See on koht, mida on nimetatud Eesti looduspildistajate meepotiks. Seal on sündinud hulgaliselt imekauneid fotosid piklike laugastega rabast koos nöörsirge laudteega ning see vaade kutsub inimesi üha uuesti kaamera päästikunupule vajutama. Ei jätnud ka mina juhust kasutamata. Vabastasin end seljakotist, ronisin torni ning pildistasin ümbrust. Raba oli ühtlaselt valge lume all ning vaatepilt ei olnud päris nii kaunis kui nähtud loodusfotodel, kus pikad laukad raba pinnast selgelt eristuvad. Vaatetornist edasi toimus kiirtee renoveerimine. Laudtee oli juppideks saetud ning virnadesse tõstetud. Tee puudumine meid aga ei seganud, sest jalgealune oli piisavalt kõvaks külmunud ning kandis suurepäraselt. Pärast Männikjärve raba ületamist kulges rada piki Mustjõe kallast. Jõkke suubusid mitmed kraavid, millest üks oli mahalangenud puid sedavõrd täis, et nimetasime seda Erki Noole tõkkejooksu treeningrajaks. Metsa all ristusid ja vaheldusid jänesejäljed rebasejälgedega. Mitmes kohas olid hiired oma käigud lume all teerajani uuristanud, selle ületanud ning teisel pool taas oma metrosse kadunud. Kinnitallatud lumes ei saa ju kaevata. Paari kilomeetri pärast paistis puude vahelt roostik ning selle taga oligi Endla järv. Kõndisime järveäärse lõkkeplatsi ja majakeseni, mida kahjuks või õnneks meile ööbimiseks kasutada ei antud. Sealsamas oli ka Juta kivi, kus Vanemuise tütar Juta oli taga nutnud oma peigmeest Endlit. Lootsin näha keskmise suurusega rändrahnu, kuid tegemist oli hoopis vägagi tagasihoidliku kiviga, mis ilma selgitava infotahvlita täiesti tähelepanuta jääks. Tegime puhkepausi, võtsime pisut kehakinnitust ning jõime termostest kuuma teed, mis talvisel matkal on hädavajalik.
Edasine rännak kulges metsikumalt ilma laudteede ja tähistatud radadeta. Astusime Endla järve jääle. Läbi vajumist polnud karta, sest külma oli olnud piisavalt ning kaitseala töötaja sõnul ulatus jää paksus poole meetri kanti. Võtsime suuna lähimale, Ahervare saarele. Juba eemalt hakkasid saarel silma ilmselt liigniiskusest kuivanud ilma latvadeta kaskede tüved. Üks lagunenud hoone seal tõesti oli, kuid saar ise oli risti-rästi põdrajälgi täis tipitud. Läänekalda roostikust läbi sumades kaotasin hetkes fotoaparaadi objektiivikatte, kuid õnneks leidsime selle kohe üles. Järgmise roostiku vältimiseks möödusime Heinasaarest lõunast ning lahkusime järvelt Lambasaare lähedal. Pärast kitsast metsaviirgu algas Toodiksaare raba. Seda osa matkast pidasin vaimusilmas kõige huvitavamaks. Selline suur ja avar rabamassiiv tundus kaardilt vaadatuna väga ahvatlev. Tegelikkuses kasvasid sealsed rabamännid küllaltki tihedalt ja olid nii suured, et varjasid vaatevälja. Ei olnud sellist avarat ääretust nagu mujal rabades. Ka sookailupuhmad olid suured ning lõhnasid mõnusalt isegi talvel. Sattusime hundi jälgedele. Alguses suhtusin sellesse väitesse üsna skeptiliselt, sest on ju hunt meie metsades praegu väga haruldane. Hundi või koeraga pidi aga kindlasti tegu olema ning keset metsikut raba võisid ju hundid tõesti liikuda. Täiesti tahtmatult jagunes meie seltskond kaheks. Olin küll ässitanud rahvast Suurlaugast ja Pätsulaugast vaatama minema, kuid väsimus kimbutas pisut ning otsustasime mahajääjate grupiga võtta suuna otse Sinijärvele. Eemal paistsid metsased künkad, mis laugel maastikul võimsate saartena tundusid. Sammusime üle rabalaugaste ja läbi metsatuka ning olimegi kõrkjatest ümbritsetud Sinijärve jääl. Suundusime järve läänekaldal asuva lõkkekohani, kus saab ka alguse Sinijärve ja Põltsamaa jõge ühendav Räägu kanal. Kaitseala keskuse ekspositsioonist lugesin, et pärast tolle kanali süvendamist oli veetase Endla järves langenud mitme meetri võrra ning pindala suuresti vähenenud. Hiljem rajati kanalile tamm ning tasakaal taastus. Praegune tamm oli mitmeastmeline ning kaetud maakividega. Ülevoolav vesi oli kujundanud kauni jääskulptuuri. Pärast väikest ootamist saabus ka teine pool seltskonnast. Lisaks suurematele laugastele olid nemad Toodiksaare rabas näinud ka lumele külili heitnud hundi siluetti.
Edasi võeti GPS-i abil suund lähedalasuvale talukohale, mida matkakaaslased olid enne retke kaartidel näinud. Kunagisest kenast talust oli alles ainult poollagunenud elumaja. Magamistoas oli veel voodi, kuid katus mitmest kohast lagunenud, osa põrandalaudu ära viidud, kõikjal hiirte jäljed. Üht hiirt nägime ka õues lumel sibamas. Päike kadus metsa varju. liikusime edasi loodesse mööda metsasihti. Mitmes kohas ristus meie tee põtrade jäljeridadega. Maastik muutus raskemaks, tuli ronida üle mahalangenud puude. Viimaks pöördus siht meile ebasobivas suunas ning pidime sumpama kohati üle põlve ulatuvas lumes. Väsimus võttis võimust. Oli tahtmine sinnasamma lumme pikali kukkuda. Olin ka ainus, kes kogu oma laagri- ja magamisvarustust kaasas kandis. Õnneks näitas Kaido GPS, et enam polnud palju jäänud. Jõudsime kalameeste teerajale. Lõpuks nägime enda ees Põltsamaa jõge, mis polnudki veel täielikult jääs. Jäi veel ületada kitsas purre ning olimegi laagripaigas! Avasin võidurõõmsalt seljakoti, et võtta sealt auga välja teenitud õlu. Purk tundus käes kahtlaselt kerge. Selgus, et õllepurk oli tühjaks voolanud ning minu varuriided seljakotis märjukesest läbi imbunud ja jääs. Õnneks oli teine purk terve ja veel vedelas olekus. Seadsime laagri üles, kogusime puid ning süütasime lõkke. Nägin, et mitte asjatult ei palunud kaitseala töötaja meil elusaid puid mitte koorida. Kõikidelt lõkkekoha ümbruses kasvavatelt kaskedelt oli tohtu võetud. Keetsime õhtusöögiks supi, mis koosnes Põltsamaa jõe veest, makaronidest, grillvorstist ning konservubadest. Tulemus sai üle ootuste maitsev. Lisaks oli meil külmutatud lihatükke, mis pärast lõkkel küpsetamist isegi maitsestamata ja ilma soolata täiesti söödavad olid. Kaks matkakaaslast lahkusid autoga Tallinna suunas. Taevas paistis noorkuu, särasid tähed ning planeedid Marss ja Saturn. Paigal istudes hakkas külm jalgu näpistama. Jalalabad ja eriti varbad hakkasid valutama. Kui jalad lõkkele lähemale sirutasin, siis külmetasid ainult kannad. Oli aeg magama minna. Enne matka olin soetanud uue paksu militaarmagamiskoti, kuhu sisse toppisin veel oma tavalise -5 kraadise magamispauna. Ronisime telkidesse. Minu topeltmagamiskott töötas suurpäraselt. Üllatavalt soe oli seal sees magada, kuigi pea ümbrus läks härma. Keset ööd mõistsin, kui oluline asi oli Gröönimaa ekspeditsiooni liikmete varustuses kusepudel. Kohe kuidagi ei tahtnud soojast magamiskotist välja ronida. Kuid häda ajab härja kaevu ja matkaja külma kätte.
Hommik oli taas kena ja päikeseline. Jõgi auras, kuigi vaba vett oli palju vähemaks jäänud. Õhtul saime vabalt söögi jaoks vett ammutada, kuid nüüd oli vaja juba jääd lõhkuda. Hommikusöögiks oli purgisupp, mida käepäraste komponentidega rikastarime. Leiba pidime enne söömist lõkkel sulatama, jogurtist oli saanud jogurtijäätis. Gaasipriimus, millega teevett keeta püüdsime, polnud sellise külmaga eriti koostööaldis. Pärast pikka veenmist läks siiski vesi keema ja kuum jook sai termostesse valatud. Paigal istudes hakkasid jalad taas külmast valutama. Pakkisime parasjagu laagrit kokku, kui saabus auto, millest väljusid kaks meest. Nad vaatasid pisut ringi, pärisid meie matka kohta ning läksid tuldud teed. Ka meil oli aeg lahkuda.
Ületasime taas kitsa purde ning suundusime mööda kalameeste rada kirdesse. Kalamehed kasutasid seda rada tõesti, sest uuesti Põltsamaa jõele jõudes leidsime mitu jäässe puuritud auku, mis küll uuesti kinni olid külmunud. Kõndisime mõnda aega mööda jõge, mitmes koha põtrade jäljeridu ületades, kuni lahkusime tollelt käänuliselt maanteelt ning võtsime suuna itta – taas rabasse. Tegime väikse puhke- ja teejoomispausi ning suundusime edasi Jämetsarve järvele, mida enne meid oli ületanud rebane. Jälle rabaületus ning jõudsime uuesti Sinijärvele, mida ka eelmisel päeval olime külastanud. Seekord kulgesime aga itta mööda Sini- ja Endla järve ühendavat kanalit, saatjateks jällegi loomajäljed. Kanali Endla poolse otsa lähedal asuval lõkkeplatsil võtsime einet. Suvel oleks see kant ideaalne rahulikuks kanuumatkaks – Põltsamaa ja Nava jõed ning kaks järve, mis omavahel kanalitega ühendatud, nende kallastel lisaks veel ettevalmistatud lõkkekohad.
Meie peatuspaigas oli hiljuti enne meid käidud ning retk jätkus Endla järvel mööda inimjälgi. Näis, et käijad olid kohalike oludega kursis, sest jäljed juhtisid meid otse saartevahelist roostikku läbivatesse koridoridesse. Meie teekonnast põhja poole jäi Männiksaar ning lõunasse Seasaar, Heinasaar ning Ahervare saar. Kõik kaetud ilmselt liigniiskusest kuivanud puudega. Tolle viimase saare lähedal olid hiired lumme huvitava labürindi joonistanud. Võtsime suuna järve idakaldal olevale vaatetornile. Loomulikult ronisime üles ja vaatasime ringi. Torni asukoht on väga hästi valitud. Ühelt poolt avaneb vaade tervele Endla järvele ning teises suunas laiub Kaasikjärve raba. See oligi meie järgmine sihtkoht. Kõndisime mööda raba Sinilaukale ning sealt Kaasikjärvele. Pärast rabaületust oli meie jalge all üle pika aja jälle metsarada. Kergem oli küll kõndida raja kõrval kulgeva kraavi jääl, kuid korraga hakkas kraavilt lahkumisega kiire – ees oli vaba vesi. Jõudsime Männikjärve äärde, millele keegi suusataja oli hoogsa uisusammuga mitu ringi peale teinud. Ületasime järve ning jõudsime tagasi Tooma külla, kust olime eelmisel päeva oma retke alustanud. Eemal paistsid needsamad hobused, kes olid meid teele saatnud. Külatänaval tuli meile vastu juba tuttav kaitseala töötaja, kes küsis meilt värskeid matkamuljeid. Saime ka teada, et Toodiksaare raba kandis pidi tõesti hunte liikuma ja et öösel oli Toomal olnud 25 kraadi külma. Saime ka kutse edaspidi tagasi tulla.
Väsinud, kuid rahulolevatena jõudsime tagasi autode juurde. Jõime tühjaks oma termosed ning asusime nautima tsivilisatsiooni hüvesid nagu soe auto ja istmesoojendus.
Tänud matkakaaslastele! Ilma teieta poleks see meeldejääv külma trotsiv rännak üle rabade ja järvede teoks saanud!

{phocagallery view=category|categoryid=20|limitstart=0|limitcount=0}