Shubidubaa

Koeraga Saaremaal rändamas

Lahkusin oma suvisest peatuspaigast Saaremaal plaaniga matkata Naistejärveni. Eelmisel aastal jõudsin pärast mõningast seiklemist samasse järvede gruppi kuuluva Koigi järve äärde, kasutades orienteerumiseks ainult Regio atlasest joonistatud skeemi. Seekord valmistasin retke põhjalikumalt ette, kuid Maa-ameti kaardi väljatrükid unustasin ikkagi maha. Seega tuli liikuda vaid mälu järgi. Vähemalt kompass oli kaasas. Niisiis kõndisin, seljakott seljas, koos koeraga piki heinamaa-äärset kraaviserva. Võsasikust hüppas välja metskits ning jooksis üle niidu. Koer tahtis talle kohe järele tormata, kuid õnneks olin Lizzy-le veotraksid selga pannud ning veoliini pidi enda vöö külge kinnitanud, et ta mind sel moel edasi veaks ning liikumist kergendaks. Üsna varsti leidsin peakraavi ületuskoha, mille otsimisega eelmisel aastal kõvasti vaeva nägin. Hoolimata kuivast suvest oli peakraavis vett ikkagi sedavõrd palju, et kuiva jalaga üle hüpata poleks ma suutnud. Minu tee kulges piki seda kraavi itta. Minust vasakule jäid heinapallidega niidud. Ühel puhkepeatusel vaatasin binokliga taevas mängivat kullipaari, teisel hingetõmbepausil nägin järgmist metskitse. Aasta tagasi lugesin kitsi kokku umbes kümme, kuid siis liikusin ka päikseloojangu ajal, mil loomi rohkem liikvel.
Edasi pidin otsima lõunasse kulgevat metsarada. Leidsingi sobiva teeotsa. Autojäljed rohuses metsaaluses olid vanad ning kohati väga raskesti märgatavad. Tee pöördus kagusse ning seejärel itta. See ei olnud õige suund. Kõndisin sama rada mööda tagasi ning märkasin järsku täpselt lõunasuunalist metsasihti. Hakkasingi mööda kõrge rohuga ja kohati võssa kasvanud sihti edasi sumama, kahel pool lepa-haava mets, mis paari kilomeetri pärast läks üle kaasikuks. Siht lõppes. Teadsin, et pärast metsa pidid taas algama kraavidega heinamaad, kuid ees oli hoopis inimesekõrguse roostikuga lagendik, millele järgnes teine samasugune. Kolmas lagendik oli sootaimedega ja mättaline.
Kaalusin olukorda. Kui asuda edasi järve otsima, siis poleks mul varsti mingit aimu oma asukohast. Praegu oleks tagasitee üsna lihtne – tuleks vaid leida siht, mida mööda olin tulnud. Otsustasin edasisest rännakust loobuda ning sinnasamasse lagendikule ööbima jääda. Otsisin mätaste vahel siledama koha ning laotasin telkmantli maha. Söötsin koera ning keetsin ka endale priimusel õhtueinet. Pärast sööki popsisin piipu ning vaatasin, kuidas suits õhukese kihina hõljuma jäi. Lagendik hakkas tasapisi õrna udusse mattuma, justkui tõmbaks keegi metsas palju suuremat piipu. Pugesin magamiskotti ning nägin esimesi tähti taevas süttimas. Lizzy sättis end mu külje vastu magama, kuid tõusis aeg-ajalt üles ning käis hiirejahil. Öösel ärgates paistis madalal ere täiskuu.
Hommikul tervitasid mind eemalt kostvad sookurgede hüüded. Hommikusöök endale ja koerale, paar fotot mälestuseks ööbimiskohast, asjad kokku ning tagasiteele. Läbi kastemärja roostiku sumamine polnud just kõige mugavam, kuid ei midagi hullu. Ilma vaevata leidsin sihi, mida mööda olin tulnud, seega võimalust ära eksida enam ei olnud.
Poolel teel läbi metsa paelus mu tähelepanu üks kena lagendik. See ei olnud lage mitte niivõrd puudest, vaid pigem rohust. Kui mujal oli hein üle põlve ja kohati enamgi, siis siin oli metsaalune meeldivalt puhas – ilus samblaga ketud kivi ja paar langenud puud. Panin seljakoti puhkepausiks maha, võtsin statiivi ning tegin mõned fotovõtted sellest paigast. Kõndisime edasi kuni mets peakraavi ääres lõppes. Nüüd sai taas sammuda kergemal maastikul mööda heinamaade servi, milledest ühel seekord ka niiduk tööd tegi. Veel paar kilomeetrit, diagonaal üle heinamaa ning olimegi koeraga tagasi tee peal, kuhu naispere meile peagi autoga vastu tuli.
Retke eesmärk, järv, jäi küll leidmata, kuid sellegipoolest olin rahul. Sain koos oma neljajalgse sõbraga rännata ning ööbida lageda taeva all keset loodust, eemal igasugusest inimtegevusest.