Shubidubaa

Matk Karula Rahvuspargis

“Mina arvan seda, et maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti” (Maie Põld)

Septembrikuu viimase laupäeva ennelõunal astuvad kaks sõpra Karula Rahvuspargi keskusehoone trepile. Paraku on uks lukus ning silt ütleb, et infopunkt on avatud ainult tööpäevadel. Rahvuspargi kodulehelt jäi minule küll meelde midagi muud, aga võib-olla kehtis see ainult suvehooaja kohta. Lootsime saada lisainfot vaatamisväärsuste ja matkaradade kohta, kuid mis seal ikka. Eeltöö on ju tehtud, marsruudiplaan paigas, kaardid olemas.
Viime auto Ähijärve äärsesse parklasse. Sõidukist hüppab välja alaska malamuut Lizzy. See ongi kogu meie matkaseltskond. Viin Lizzy esmalt järve äärde, et ta pärast pikka autosõitu jooks ning ennast jahutaks. Seejärel panen koerale selga veotraksid ning kinnitan ta veoliiniga endale vöö külge. Võtame selga seljakotid. Kandam ei sobi küll väliselt sõber Tamuri kostüümiga. Ajaloohuviline matkakaaslane on nimelt otsustanud proovida keskaegse riietuse praktilisust matkatingimustes. Ta kannab murumütsi, linasest riidest pükse ja särki ning selle peal tumerohelist villast umbkuube, mis nahast vööga kokku tõmmatud.
Retk võib alata. Esmalt kõnnime mööda märgistatud Ähijärve teerada, mis kulgeb alguses piki järvekallast. Niiskeid kohti ületame laudteel. Ähijärve põhjakaldal keerab teerada seljakust üles metsa vahele. Üsna varsti saab selgeks, et kõige parem on liikuda hanereas: Tamur juhina ees ning seejärel Lizzy mind enda taga vedamas. Täitsa mõnus, kui sind matka ajal vööst edasi sikutatakse, kuid on ka mõned miinused. Tõusudel on koer vedades laisavõitu, kuid laskumistel tõmbab ta seevastu liigagi tugevalt, nii et pean tema pidurdamise peale energiat kulutama.
Teerajast paremal on koprad ojale tammi ette ehitanud. Annan Lizzy Tamurile hoida, et vee-elanike inseneritööd lähemalt pildistada. Kitsas rada jõuab veidi laiemale metsateele. Viidad näitavad itta, kuid pärast põgusat kaardi uurimist suundume meie hoopis läände. Mets lõppeb ning algavad karjamaad. Astume läbi elektrikarjuse värava. Talumehed puhastavad võsalõikuritega mäeveergu, eemal on herefordikari puu alla kogunenud. Pärast karjakoplist väljumist näeme kaugemal mäge vaatetorniga, millele on originaalselt nimeks pandud Tornimägi. Meie planeeritud matkateekonnast jääb see küll eemale, kuid otsustame siiski kõrvalepõike teha. Tee viib läbi taluõue, mille kunagisest jõukusest annavad aimu mitmed võimsad kõrvalhooned, mis praeguseks paraku ajahamba puremisele järgi on andnud. Elumaja juures toimetav vanamammi pärib, et kas koer läheb ka vaatetorni. Treppidega saab Lizzy üldiselt hakkama küll, aga nii kõrgele ronimine oleks tema liig. Rühime Tornimäele, seome koera torni all puu külge ning ronime massiivse palkehitise tippu. Vaade on meeliülendav. Künkad ja kuplid, rohelised heina- ja karjamaad ning sügiseselt kirjud metsad. Ähijärv on üllatavalt lähedal ning läbi kerge vine paistab kauguses Haanja kõrgustik. Näha on ka Rebasemõisa vaatetorn, kuhu plaanime veel täna jõuda. Nii ilus on see meie Eestimaa! Tunne on sedavõrd ülev, et võtame mütsid peast ning laulame hümni. Lizzy toetab meid torni alt ulgumisega.
Tornimäelt naastes teeme peatuse sama talu hoovis, kust olime ennist läbi tulnud. Perenaist pole enam näha, kuid ilmselt ei pane ta pahaks, kui tee äärde jäävast kaevust vett võtame ning janu kustutame. Ka Lizzy saab juua. Sügisene rekordsoe, ligi kahekümne soojakraadiga ilm on küll väga mõnus meile, aga mitte põhjamaisele kelgukoerale. Temal on täna hädasti vaja juua ning ennast jahutada.
Suundume loodesse. Metsaveerel teeme lühikese söögipausi. Plaasterdan oma jalgu, mida saapad hõõruma kipuvad, hoolimata sellest, et kannan uhiuusi kalleid matkasokke. Jätkame teekonda ning möödume Metsamoori perepargi võrgustikku kuuluvast Veetka turismitalust. Orgu laskudes hakkab silma üleujutatud märgala ning peagi selgub ka selle põhjus: koprad on oja tammiga sulgenud.
Rändame edasi algul mööda metsa- ning seejärel kruusateed, ületame Võru- ja Valgamaa piiri ning jõuame Rebasemõisa külasse. Tee äärde jääb võimas maakividest rehi, mille müürist ulatub välja suur peksukivi. Mõisniku käsul olla selle peal sõnakuulmatuid talumehi nuheldud. Siit veidi eemal on Karula kõrgustiku kõrgeim tipp, millel kõrgust 137 meetrit üle merepinna. Kuna ka sinna on ehitatud tugev palkidest vaatetorn, siis kannab seegi mägi Tornimäe nime. Loomulikult ei jaluta me sellisest kohast niisama mööda, vaid kasutame võimalust pilk kaugusesse heita. Vaade on taas võimas: paistavad Köstrejärv, hulk kupleid ja künkad ning palju kaunist sügisvärvides metsa. Kui oleme kogu seda ilu piisavalt nautinud, ronime tornist alla, võtame einet ning arutame edasisi plaane.
Ööbimiskohaks olime valinud Aheru järve ääres asuva RMK matkaonni. Senise arvestusega oleme läbinud vähem kui pool tänasest matkateekonnast, kuid kell on armutu hooga tiksunud ning paistab üsna tõenäoline, et enne lõpp-punkti jõudmist jääme pimeda peale. Lisaks teevad mulle muret varvaste alla tekkinud villid. Olen oma kõrgtehnoloogilistes matkasokkides üsna pettunud. Tamur osutab kaardil pisikesele metsajärvele ning pakub seda alternatiivseks ööbimispaigaks. Mõte tundub mõistlik, sest selline valik lühendaks meie päevateekonda tubli viie kilomeetri võrra.
Liigume edasi. Laskume Tornimäelt, suundume tagasi kruusateele ning jõuame kaarega Köstrejärve läänekaldale. Tamur teeb juttu sealse pererahvaga, et teada saada, kuidas Ararati mäele jõuda ning saab hulga õunu teemoonaks. Mina lähen järve äärde ning pildistan kaldal kasvavat looduskaitsealust suurt sangleppa. Suundume mööda kätte juhatatud rada Ararati mäele, kuhu on peidetud geopeituse aare. Mina puhkan jalga ning sõber leiab varanduse ilma erilise pingutuseta. Kui aardeleid nõuetkohaselt vormistatud, laskume Ararati mäelt ning suundume otse üle kraavide ja karjamaade edelasse kruusatee poole. Ühest elektrikarjusest üle ronides saan veidi ergutusvoolu. Väljume Karula Rahvuspargi piiridest. Viis järgmist kilomeetrit mööda kruusateed tunduvad ülipikkadena. Ka Lizzy näib olevat väsinud ning eelistab puhkepausidel külili lamada. Vahepeal tuleb meile vastu hulk jalgrattureid. Ühel hetkel väljub teeäärsest metsast seeneline ning pärib vene keeles, et kuhu me vastu pimedat niimoodi läheme. Eks ikka metsa! Tamur jääb jutuka vanamammiga mõneks ajaks vestlema, mina sammun aga rahulikus tempos edasi. Sõber jõuab mulle varsti järele ning uurib pingsalt kaarti ja hämarduvat ümbrust. Lõpuks ometi paistab meist vasakul siht. Siit peame ära pöörama, et ööbimispaika jõuda. Veel pool kilomeetrit ning puude vahelt on näha imeilus metsajärv. Hiljem erinevaid kaarte uurides saame teada, et selle 0,8 hektari suuruse veekogu nimeks on Karula Sinejärv.
Oleme kohale jõudnud just õigel hetkel. On hämar, kuid praegu saab veel ilma lisavalguseta tegutseda. Sobiva laagripaiga leiame järvest lääne pool seljandikul väikesel lagedal platsil keset kuusemetsa. Vabastame endid seljakottidest ning koera rakmetest. Tamur asub tulevaselt lõkkeasemelt sammalt koorima, mina ja Lizzy suundume järve äärde. Koer kustutab ahnelt janu, kuid minul ei ole veepiirini jõudmine niisama lihtne, sest järve ümbritseb pehme õõtsik, kus punetavad kenad jõhvikad. Õnneks on läheduses mahalangenud puu ning mööda selle tüve ronides jõuangi eesmärgini. Täidan pudeli veega ning maitsen. Järvevesi on ülihea, ei mingit kõrvalmekki. Varun vett nii joogiks kui õhtusöögi tegemiseks ja lähen tagasi laagrisse. Matkapäeva väsimus annab tunda, kuid veel pole aeg puhata. Enne pimedat tuleb koguda vajalik varu küttepuid. Kui see tehtud, olen sedavõrd väsinud, et ei viitsi isegi seljakotist õllepurki välja õngitseda, mille just laagris tarbimiseks kaasa olin võtnud.
Kogenud metsasööbijana seab Tamur tulevase magamisaseme kohale telkmantli varikatuseks. Õhtusöögiks valmib lõkkel tatrapuder. Kui kõigil matkalistel kõhud täis, hakkab hiljutine vähimus tule ääres külitades taanduma ning tuju paraneb. Õhtu on tuulevaikne. Kuulda on ainult lõkke praksumist. Äraütlemata mõnus on siin keset imeilusat loodust, kaugel inimestest. Peagi ühineb meie seltskonnaga salamisi seljakotti pugenud Juhan Jalutaja ehk võõrapäraselt Johnnie Walker. Südaöö paiku poeme magamiskottidesse. Varavalges kuulen läbi une kergeid vihmasabinaid, seega telkmantel magamisaseme kohal osutus väga heaks ideeks.
Hommik. Vihma enam ei saja. Vaatan Lizzy poole. Kuna neljajalgne matkakaaslane tundis eelmisel õhtul liiga elavat huvi meie toiduvarude vastu, siis otsustasime ta puu külge siduda. Koer püsib ka praegu kenasti sama koha peal, kuid ennast kinni hoidva rihma on ta ajaviiteks juppideks närinud. Seda ei saa talle pahaks panna. Õnneks on mul uue veoliini tegemiseks piisavalt köit kaasas. Riietun, võtan fotoaparaadi ja jalutan järvekaldale. Veepeegel lebab täiesti siledana ääretus rahus. Vastaskaldal sirguvad sihvakad sügiseselt kirjud kased ning nende taga seisab kindla müürina kuusik. Nüüd on piisavalt aega ja valgust seda ilu läbi fotosilma jäädvustada.
Asume tavapäraste laagritoimetuste juurde. Süütame lõkke ning peagi podiseb pajas toitev makaroniroog. Tamur mängib mõned etüüdid parmupillil ning pärast hommikusööki asume laagrit kokku pakkima.
Viimane tagasivaade enne taas teele asumist. Isegi veidi kahju on lahkuda nii kaunist ööbimispaigast, kuid uued rajad ootavad. Jätame Sinejärve selja taha ning liigume piki Kantsi turbaraba lääneserva, mis aeg-ajalt puude vahelt vilksatab. Teiselt poolt paistab korraks ka suur Aheru järv. Sõbra soovitusel olen pannud uute matkasokkide alla teise õhema paari ning kõndimine on tõepoolest mõnusam kui eile. Otsustame veidi lõigata ning suundume edasi mööda sihti. Otsetee kujuneb aga peagi piki kraavi mätastel hüplemiseks soisel maastikul. Ühtki tammi pole küll näha, aga arvatavasti on ka siin koprad tegutsenud. Rada läheb edasi mäest üles Koobassaare küla suunas. Korraga hakkab Lizzy mind eriti tugevalt edasi sikutama ning peagi selgub ka selle põhjus. Künka peal sööb oheliku otsas rohtu valge habemega kits. Möödume kitse kodutalust ning hõikame tervitussõnad õues askeldavale pererahvale.
Koobassaare järve äärde me ei lähe, vaid pöörame küla keskel ristteelt kirdesse. Oleme taas Karula Rahvuspargi piirides. Kahel pool teed on heinamaad, kuid varsti algab jälle kuusik. Mõne kilomeetri pärast on paremal vesine lodumets. Sildid ütlevad, et tegemist on Pautsjärve reservaadiga. Paik paistab tõepoolest metsik ja puutumatu. Varsti jõuame Kolski külasse. Tee äärde jääb kaunis järvesilm, millel kaks nime: Vihmjärv ja Tarupedaja järv. Lizzy läheb ennast jahutama, meie täiendame oma joogiveevarusid. Vihmjärve veel on küll samblane kõrvalmaitse, aga juua kõlbab. Teeme puhkepausi järve kaldal asuva väikese palksauna trepil. Sauna uks on haagis ning näib, et lukku pole seal kunagi olnudki. Südame teeb soojaks, et leidub veel paiku, kus inimesi võib usaldada ning kõiki uksi lukustama ei pea. Ka meie ei hakka usaldust kuritarvitama. Järve vastaskaldalt metsast kostab mootorsae vingumist. Minu teada peaks ka seal olema reservaat, kus igasugune metsaraie on keelatud. Rändame edasi ida poole. Meist põhja pool metsa taga on üks paljudest Eesti veidra nimega paikadest – Mustaputsi soo. Mõne aja pärast pöörame kagusse kulgevale kitsamale teele. Meid ümbritseb kuusemets ja kasvab ohtralt puravikke. Korraga möödub meist vanem mees, kellel sõiduriistaks järelkäruga ATV. On selge, et tema jaoks ei ole maastikusõiduk mitte adrenaliinitõstja, vaid tõsine töövahend.
Paari kilomeetri pärast jõuame Valgamaalt tagasi Võrumaale ning näeme Lauksilla roomakeste maja. Tamur tunneb ära tuttava tammepuu, mis mängis olulist rolli filmis “Meeletu”. Sammume edasi. Seni üsna tasasena kulgenud metsatee hakkab nüüd mäkke tõusma. Pöörame paremale, tähistatud Perajärve metsarajale. Rada teeb lookeid ning kulgeb üles ja alla mööda Kõrgemäe metsaseid nõlvu.Ületame maantee ning jõuame Lossimäele. Ka siin on vaatetorn, kuid see on üsna kitsuke ning ei näe eriti usaldusväärne välja. Loobume üles ronimisest ning sammume rada mööda edasi lõkkeplatsini ja jääme söögipausile. Pärast kehakinnitust rännakut jätkates jäävad meie tee äärde siinsete talude postkastid. Need pole aga tähistatud mitte perekonna- või talude nimedega, vaid iga postkasti juures on hoopis puidust ketas värvilise peremärgiga. Tore, et leidub kohti, kus veel selliseid vanu tavasid edasi kantakse.
Järgmised kolm ja pool kilomeetrit mööda kruusateed tunduvad igavad ja üksluised ning ka väsimus hakkab tunda andma. Ühesugune mets kahel pool, ei suuri tõuse ega langusi. Erinevalt rahulikest metsateedest tuleb siin ainult hoiduda möödasõitvate autode eest. Lõpuks mets lõppeb. Pöörame vasakule ning lõikame üle heinamaa. Läheme mäest üles ning künkatipust paistabki taas Ähijärv. Jääb vaid kõndida läbi Rahvuspargi keskuse õue ning olemegi tagasi auto juures, kust eelmisel päeval oma matka alustasime. Ring on täis ning kokku umbes nelikümmend kilomeetrit rännatud. Lizzy käib veel järves janu kustutamas ning pärast ühispilti asumegi autoga tagasiteele.
Kuid mitte kuidagi ei saa ma hoiduda kiusatusest ning pööran ristteel autonina Kaika küla suunas. Meie ees peagi avanev maastik võtab lausa suu lahti vajuma. Kõikjal, kuhu pilk ulatub, on suured korrapärased ringikujulised kuplid. Paljud neist on kaetud väikeste sügisvärvides metsatukkadega, mida loojuv päike omakorda kuldseks toonib. Midagi seesugust ei olnud mina veel näinud.
Maiel oli õigus, kui ütles, et maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti!

{phocagallery view=category|categoryid=18|limitstart=0|limitcount=0}