Shubidubaa

Matk põhjarannikul

Juba mitu nädalat kirjutasid ajalehed pangavaringutest Pakri poolsaarel ning manitsesid inimesi mitte sinna minema, mis loomulikult tõi kaasa vastupidise efekti. Erinevalt uudistajate hordidest otsustasime meie vaadata lähemalt hoopis teist osa Balti klindist. Idee sai tegelikult alguse Sinijärve matkakalubi fotopäevikut lehitsedes, kus seltskond rännuhuvilisi matkas nelja päevaga mööda panga alust rannikut Sillamäelt Purtsesse. Pärast erinevate variantide kaalumist sai meil paika plaan liikuda läänest itta, alustades rännakut Aa-lt ning jõuda järgmiseks päevaks Sillamäe lähistele.
Laupäeval kella poole üheteistkümne paiku teeb kivile pandud fotoaparaat minust ja Tamurist matka avapildi. Algselt oli rännuhuvilisi rohkem, kuid lõpuks jäime taas alles ainult meie kaks. Auto sai pargitud mõnisada meetrit rannast eemale ning nüüd alustame jalgsirännakut piki merekallast ida poole. Rand on kena ja liivane, üksikute suuremate kividega. Varsti muutub kaldapealne metsaseks ning selle tagant hakkab paistma klindiserv. Näeme ka esimesi nõlvast laskuvaid ojasid, mis on leidnud tee üle kaldaliiva merre. Pangapealsele viiv trepp annab tunnistust sellest, et oleme jõudnud Saka mõisa lähedale. Veidi maad edasi lõikab meie teed senistest laiem oja ning näha on ka koht, kus vesi astangult laskub – mitmeastmeline Saka ehk Kivisilla joastik. Pärast langeva vee imetlemist rännakut jätkates näeme rannal telliskiviputkat, mille juurde viib torustik ning astangu sälgust tuleb alla tee. Arvame, et tegemist on jäänukiga Nõukogude piirivalvest, kuid hiljem saame teada, et tegelikult on siin süvamerelask, mille kaudu Kohtla-Järve linna heitveed Soome lahte juhitakse. Selle tarvis on ka paekaldasse lõhe lõhatud.
Kõnnime edasi üsna kitsukesel kaldaribal. Liivarand on asendunud kiviklibuga. Meist vasakule jääb tavapärasest veidi kõrgema veetasemega meri ning paremale sinisavivall, millele järgnevad pangamets ja kõrge astang. Tuul on nõrk, kuid randuvad lained teevad siiski sedavõrd palju kohinat, et peame vesteldes veidi häält tõstma. Sajab lörtsisegust lund, mis maapinnale jõudes kohe ära sulab. Ilmast ei lase me ennast segada, kuid hoopis rohkem takistavad rännakut randa maha langenud puud, mille latv ulatub merre ning tüvi savinõlvale.
Seljakottidega pole just kõige lihtsam neid tõkkeid ületada või alt läbi ronida, kuid neist möödumine tähendaks aga astumist merre või tõusu pehmele ja libedale savipinnasele. Pärast ühe säärase takistuse ületamist Tamur komistab ning lööb põlve vastu kivi. Tema valugrimassist võib järeldada, et põrutus oli üsna tõsine. Pärast väikest hingetõmbeaega saab ta õnneks rännakut ilma lonkamata jätkata. Kõrge astang, mis enamasti metsa taha varju jääb, näitab end vahepeal ka lähemalt.
Jääme lõunapausile ühe suurema merre suubuva oja juures. Võtame istet langenud puu tüvel ning laseme seljakottidest välja otsitud toidukraamil hea maitsta. Kui kõhud täis, suundume ümbrust lähemalt uurima. Selgub, et läheduses vulisev oja langeb astangult üsna kõrgelt ning on uuristanud klindialusesse võimsa kõrgete kallastega kanjoni. Tegemist on Karjaoru joaga. Kahetsen, et statiivi kaasa ei võtnud, sest siin oleks palju võimalusi voolavat vett pika säriajaga pildile püüda. Vesi langeb pangapealselt alla kahest kohast, liitub seejärel üheks ojaks, hargneb uuesti kaheks, jättes keskele pisikese kivisaare, ning liitub enne merre suubumist taas ühtseks vetevooks.
Kõnnime edasi ida suunas. Ikka seesama lörtsisadu, mis nähtavuse üsna olematuks muudab, kiviklibune rand ning langenud puutüved meie teed takistams. Kohati isegi iga paarisaja meetri tagant. Arvatavasti oleme kusagil Ontika kandis, Balti Klindi kõrgeima osa juures. Paraku meie seda võimsat loodusmälestist ei näe, sest astang jääb pangametsa taha. Kulgeme edasi, teadmata oma täpset asukohta, sest pole ühtki kindlat orientiiri, mida kaardiga võrrelda. Õnneks ei ole sellises kohas võimalik ka ära eksida. Peaksime varsti jõudma Valaste joa juurde, kuid seda ei paista veel kusagilt. Pidev takistuste ületamine on meie liikumise väga aeglaseks teinud. Korraga vilksatab puude vahelt vaateplatvorm. Valaste! Lõpuks ometi kindel asukoht! Ronime kanjoni servale üsna panga lähedal ja vaatame Eesti kõrgeimat veekukkumist tavaturistile harjumatult madalast vaatenurgast. Inimesed vaateplatvormil muudkui tulevad ja lähevad, sel ajal kui meie hinge tõmbame.
Ületame Valaste veed mere kaldal mööda mahalangenud puu tüve kõndides. Oleme juba tubli jupi maad edasi itta liikunud, kui Tamur korraga avastab, et tema kaarditasku on kadunud. Viimati vaatasime kaarti Valaste joa juures. Seal oli see veel alles. Sõber paneb seljakoti maha ning läheb tuldud teed tagasi kaotatut otsima. Mina istun, tõmban ümber telkmantli ning jõuan isegi korraks tukastada, kui Tamur lõpuks tagasi jõuab – tühjade kätega. Ainus loogiline seletus on, et kaarditasku libises seljakoti rihmade vahelt ja kukkus merre. Kaardi kadumine ja lisaks veel tuikav põlv viivad sõbra meeleolu nulli. Paari kilomeetri pärast hakkame laagripaika otsima. See pole aga üldsegi nii lihtne kui esmapilgul paistab. Päris randa kiviklibule jääda ei tahaks. Kõrgemal pangametsas on aga siledat kohta pea võimatu leida. Kõikjal on astangult alla sadanud sadanud kivinukke. Lisaks peame laagripaiga lähedalt ka joogivett saama. Lõpuks jääme ankrusse ikkagi randa kiviklibule, mahalangenud puu taha, mis meid kenasti meretuulte eest varjab. Läheduses voolab savinõlval ka veenire. Ühiselt asume lõkkepuid otsima. Randa uhutud oksarisu leidub külluses, kuid kogu see materjal on lainetest ja sadanud lörtsist täiesti märg. Palju parem pole olukord ka pangametsas. Kas tõesti peame sööma külma toitu ning jätkama homme sama niiskete riiete ja saabastega? Õnneks on Tamuril rohkelt välilaagri kogemusi. Süütematerjaliks võttis ta tee peal ühelt langenud kaselt tohtu ning osav sõber suudab võimatut – pärast jõupingutusi on lõke sedavõrd suur, et selle kustumist pole enam karta. Mina meisterdan plastpudelist abivahendi, millega savinõlval voolavast nirest vett püüda ning asun õhtusööki valmistama. Sõber seab telkmantlid magamisasemete kohale varikatuseks.
Kui kõhud täis ning jalad tule paistel soojendatud, läheb ka tuju paremaks. Saadan mobiilisõnumiga lühiülevaate meie asukohast sõber Laurile, kes tahtis meiega koos rändama tulla, kuid töökohustuste tõttu matkast loobuma pidi. Korduvalt püüab ta mulle tagasi helistada, kuid see on lootusetu – siin astangu all puudub igasugune mobiililevi. Oleme muust maailmast täiesti ära lõigatud. Enne uinumist popsime varikatuse all piipu ja kuulame lainete kohinat. Mõnus on. Selliste hetkede nimel tasub kõndida, ronida üle puude ja taluda märgi varbaid!
Öö möödub sügavalt magades. Selgus, et kiviklibul ööbida polegi nii ebamugav, kui alguses kartsin. Hommikul ärgates on meie imestus suur, sest ootamatult on taas talv saabunud. Öö jooksul sadanud lumi polegi sulanud ning kogu ümbrus on valge vaibaga kaetud. Hommikusöögiks soojendab Tamur lõkkel pilaffi. Kui see söödud, ongi aeg asjad kokku pakkida ning taas teele asuda.
Juba laagrist oli näha üsna lähedal paadiliiklust ning nüüd möödume kalameestest, kes siinsamal rannal võrke puhastavad. Astume edasi. Ikka seesama meri, seesama astang aeg-ajalt pangametsa tagant vilksatamas, needsamad langenud puud. Ainult nüüd teeb kleepuv lumi nende ületamise veel ebamugavamaks. Pärast mitut lahesoppi hakkab eemalt paistma Toila sadam. Tamur hindab vahemaad ning arvab, et sinna jõudmiseks kulub meil kaks tundi. Loobume Sillamäele mineku mõttest ning kuna oleme taas mobiiltelefonide levialas, siis teen kõne Laurile, kes lubas meile autoga lõpp-punkti vastu tulla: “Kahe tunni pärast oleme Toilas.”
Ajaline ennustus peab paika ning paari tunni pärast lahkumegi rannalt ja kõnnime mööda kaarjat puiesteed tagasi tsivilisatsiooni. Tunneme end võõrkehadena majade vahel tänavatel, teadmata kuhu poole minna. Kuid peagi saabub transport ning meie seekordset matka võib lugeda lõppenuks. Üsna erinev oli see rännak võrreldes eelnevatega. Tavaliselt oleme otsinud vaheldusrikkaid maastikke, kuid seekord nägime kahe päeva jooksul üsna ühesugust mereranda. Tänu takistuste ületamisele oli meie liikumine aeglane ning läbitud kilomeetreid kogunes vähem kui tavaliselt. Kuid sellegipoolest oli tegemist huvitava ja meeldejääva matkaga. Kui keegi otsib paika, kus täielikus eraldatuses segamatult merekohinat kuulata, siis on klindialune põhjarannik just see õige koht!

{phocagallery view=category|categoryid=17|limitstart=0|limitcount=0}