Shubidubaa

Kanuumatk Põltsamaa jõel ja Endla järvel

Nüüd kuuldke, sõbrad kallid,
Kes kokku tulnud vete manu,
Te jätke argipäevad hallid
Ja vette lükake kanuu

Kuid vaatke ette, sõbrad head,
Siin pole võpsik, see on Endla,
Trahvi kohe maksma pead
Kui püüad kala, murrad vembla

Et matkal oleks tulemused
Et ei viiks me alla motte –
Ei keegi kiiluvette kuse
Ja mõlaga ei süga kotte

Te parem lahti tehke õlu
Ja sööge ohtralt Ossi krõpsu
Ei püüa Semtexiga kalu
Neil pakume vaid kanget napsu

Mis sest, et õlut mitu vaati
Ja kõrid ahnelt janused
Me ikka olgem pealpool paati
Me pole paadialused

Küll järvel näeme palju linde
Parti luike tihast kurge
Te maha jätke armupinge
Või muidu kurel kael on sirge

Sa kuula, Neptun vetevallas!
Meil lase paadid vette tõsta
Jäta rahule see kallas
Küll hiljem edasi võid pista

Me suund on järvele, te kehad,
Kus oht on vetes hukkuda
See parim on, mis saame teha –
Vaid sitt ei suuda uppuda.

(“ood matkale”, Tamur Kusnets)

Sellised luuleread tulid esmaettekandele vahetult enne kanuude vette lükkamist Põltsamaa jõe ääres. Õigupoolest olime algselt plaaninud selleks sügiseks hoopis jalgsimatka Ida-Virumaa soodes, kuid otsustaval hetkel pääses terve mõistus võidule ning otsustasime kõrge veeseisu enda kasuks pöörata ja hoopis kanuumatkale minna. Endla- ja Sinijärvel käisin kaks aastat tagasi talvel jalgsi mööda jääd ning juba siis jäi see silma kui väga mõnus piirkond veematkaks. Ka sõpradele meeldis see idee ning nii kogunes meie senises praktikas harvaesinevalt suur matkaseltskond – 7 inimest. Kanuud rentis meile lahkesti Rutikveres asuv Jäägi talu.
Alustasime Piibe silla juurest, kus Põltsamaa jõgi Piibe maantee alt läbi voolab. Juba esimestest aerutõmmetst oli selge, et kanuumatk oli suurepärane valik. Mõnus oli üle mitme aasta taas rahulikult paadis allavoolu libiseda. Tänu vihmasele aastale oli veetase jões kõrgem kui tavaliselt ning enamus mahalangenud puid ei kujutanud meile mingit takistust. Seevastu madalate sildade alt läbi minek oli tavapärasest veidi keerukam. Pärast lakkamatut vihmaperioodi oli meil ilmaga hullupööra vedanud. Sõitsime rahulikult – kiiret polnud kuskile. Puhkepausidel tõmbasime kanuud kokku trimaraaniks ning lasime and lihtsalt voolul kanda. Vahepeal tegime lähemat tutvust piibripesa arhitektuuriga. Jõeharult, mis oli lausa viitadega tähistatud, pöördusime vasakule – Nava jõele. Üsna varsti olimegi planeeritud laagripaigas Nava jõe ja Räägu kanali ristumiskohas, mis on ühtlasi ka Endla järve loodenurk.
Pärast eneste sisse seadmist oli meil piisavalt aega, et ka Endla järvel ringi vaadata. Järve põhjaosa koosnes valdavalt roostikust, kus sai sõita ainult vaevuaimatavas kanalis. Vabasse vette jõudes selgus, et Ahervaresaare kuivanud kase ladvast jälgis meie toimetamisi merikotkas. Aerutasime järve idakaldale vaatetorni alla, kus ranna ääres pidime taas roostikust läbi murdma. Pärast järve- ja rabavaadete tornist imetlemist sõitsime tagasi laagrisse ning järvetuurile läks teine paatkond, kes seni kaldal puhanud oli. Õhtusöögiks olid kõik taas koos ning pärast vestlusringi lõkke ümber ronis igaüks varem või hiljem oma ööbimisvarjualusesse.
Hommikune käimasaamine võttis aega, kuid pärast Lauri keedetud ülimaitsvat hommikusööki ja laagri kokkupanekut jõudsime lõpuks uuesti veele. Aerutasime esmalt mööda imeilusat nöörsirget kaskedega ääristatud Räägu kanalit. Ka Sinijärv oli kaunis ja peegelsileda veega. Järve lääneküljelt väljuvale Räägu kanali osale on ette ehitatud mitmeastmelise kalatrepiga maakividest tamm. Alalhoidlikumad meie seltskonnast tõstsid seal kanuud kaldale ning lohistasid sõiduriistad maa peal takistusest mööda. Tamur ja Artur otsustasid seevastu matkale vürtsi lisada ning kanuuga vahutavas vees tammist alla sõita. Vastu ootusi õnnestus see neil ilma viperusteta. Kärestikusõit hakkas neile sedavõrd meeldima, et otsustati laskumist korrata ning võtta kanuusse kaasa ka Orm. Paraku ei olnud see sõit nii õnnelik ning pärast teist astangut kaldus kanuu paremale kreeni ja alla jõudes oli sõiduriist juba vesilastis. Õnneks oli seikluseotsijatel nii palju oidu, et oma varustuse olid nad kaldale jätnud ning kuivi varuriideid jätkus.
Matk jätkus mööda Räägu kanalit. Meid oli hoiatatud sõitmist segavate mahalangenud puude eest sellel lõigul, kuid tänu kõrgele veeseisule ei kujutanud nad meile erilist takistust. Hoopis rohkem pidime vaeva nägema ühe lagunenud madala puitsilla juures, kus kanuusid tuli allapoole suruda, et nad sillapalkide alt läbi mahuksid. Varsti kanal lõppes ning olime taas laial ja käänulisel Põltsamaa jõel. Mõne kilomeetri pärast tegime sõitmises pausi, et otsida üles silla lähedusse peidetud geopeituse aare. Veel paar kilomeetrit ning jõe vasakul kaldal paistis varjualune laud koos pinkidega, mis oli suurepärane paik lõunasöögiks. Tamur tegi aga randudes sedavõrd õnnetu sammu, et kukkus jõkke ning pidi alustama lõunapausi riiete kuivaks väänamisega.
Sõit kulges rahulikult edasi. Tamur otsustas, et kindlaim viis mitte uuesti märjaks saada on mitte midagi teha ning heitis kanuusse magama, jättes aerutamistöö täielikult Arturi hooleks. Sellest hoolimata liikus nende paat jõudsalt edasi. Ületasime Eesti- ja Liivimaa vahelise riigipiiri ning lõpuks olimegi lõppsadamas Rutikveres.
Mõnus puhkus oli meie veematk keset metsikust loodust eemal inimasustusest. Ei mingit sportlikku rassimist ega valutavaid lihaseid. Ja mis peaasi – kogu seltskond jäi retkega ülimalt rahule ning nii mõnigi rändur pidas seda oma elu parimaks kanuumatkaks.

NB! Endla- ja Sinijärve sihtkaitsevööndis võib viibida ainult Keskkonnaameti nõusolekul!

{tab=Video|green} {youtube}fVLcxLlVOf8{/youtube}

{tab=Galerii|green}

{phocagallery view=category|categoryid=15|limitstart=0|limitcount=0}

{tab=Kaart|green}

{iframe height=”600″ width=”100%”}http://www.everytrail.com/fullscreen.php?trip_id=1493920{/iframe}

{/tabs}