Shubidubaa

Lumeilvese matk

Neli matkajat kõnnivad laupäeva ennelõunal Haanjas. Kui mujal Eestis on maa vaevalt valge, siis siin katab põlde pea poolemeetrine lumekiht. Külma on ühe kraadi ringis. Rändurid uurivad hoolega kaarti ning otsustavad teelt kõrvale astuda ja mööda üht mäekülge üles minema hakata. Üsna varsti saab selgeks, et nüüd on õige hetk räätsad jalge alla panna. Siinkirjutaja takerdub kohe ühe oksa taha ning kukub käpuli. Räätsadega lumes käimine saab aga ruttu selgeks ning varsti ei saa enam arugi, et midagi liigset saabaste küljes on. Tõus võtab pisut hingeldama. Olen tänase pehme ilma kohta liiga paksult riides ning vahetan jope all oleva fliisi õhema riideeseme vastu. Korraga on meie ees tokiga maasse torgatud silt, mis teatab, et tegemist on 283,8 meetri kõrguse Mustikamäe lõunaosaga, mis on Eesti kõrguselt kolmeteistkümnes mäetipp. Käes! Esimene tipp on võetud!
Oleme neljakesi püüdmas Lumeilvese tiitlit ning meie eesmärgiks on vallutada kahe päevaga 20 Eestimaa kõrgeimat mäetippu. Teeme grupipildi ning astume ilma liigse tseremooniata edasi. Jõuame avarale põllule, kuid kaunied Lõuna-Eesti loodusmaastikke me nautida ei saa, kuna õhus on uduvine, mis oluliselt nähtavust piirab. Rahulikku talvemiljööd rikub järgmisele kiiruskatsele tormavate ralliautode mürin. Peagi seisame Mustikamäe põhjatipus. Veidi hiljem leiame naaberpõllu servast Kulliperä mäge tähistava sildi. Kolm esimest tippu said üsna lihtsalt võetud, kuid järgmiseni on nüüd veidi pikem maa. Laskume, möödume paarist talust ning jõuame kaunile metsateele, kus algab esialgu tasane mäkketõus. Jõuame Vällamäe loodusradade kaardi juurde. Rada ei lähe küll kohe õiges suunas, kuid otsustame, et kõige otsemat teed pidi võsas ragistades Eesti absoluutselt kõrguselt teise ning suurima suhtelise kõrgusega mäe tippu minna pole kuigi mõistlik. Varsti teebki teerada tagasipöörde ning viib mööda teadaolevalt Eesti kõige paksema turbalasundiga rabasilmast. Meie ees on kuusemetsaga kaetud aukartust äratava kaldega mäenõlv. Õnneks on mäkke viiva teeraja ääres postid ning nende vahel köis, millest kinni hoides on oluliselt lihtsam üles ronida. Siiski võtab mäkketõus korralikult hingeldama. Olen meie seltskonnast ilmselt kõige nigelamas füüsilises vormis, kuid panen raskused naljatades kõrgusest tingitud hõreda õhu ja mäestikuhaiguse arvele. Õnneks tõus lõppeb ning posti otsas on loodusraja infotahvel, mis tutvustab põdra einelauda. Mulle jääb selgusetuks, miks küll peaks sedavõrd suur loom nagu põder einestamiseks nii järsust nõlvast üles ronima kui all on samasugune mets. Sama posti küljes on ka ilvese pildiga tipusilt. Siia lähedusse on peidetud üks geopeituse aare, kuid selle otsimisele ei hakka me seekord aega kulutama. Kõigil on hiljutisest ronimisest selg märg ning ootamatult on siin tipus hakanud puhuma külm tuul. Ka mäehaiguse raviks olevat parim viis laskumine. Pärast ühispilti asumegi tuldud rada mööda tagasiteele. Tamur otsustab jalavaeva vähendada. Ta otsib välja kilekoti ning seda istumise all hoides õnnestub tal umbes veerand nõlva jagu liugu lasta. Ülejäänud seltskond laskub tavapäraselt jalgadel, tugiköiest kinni hoides. Õnneks on see oluliselt kergem kui tõusmine.
Edasi kulgeme kilomeetri mööda metsarada itta ning jõuame lõunasuunalisele külavaheteele. Selgub et ka sahaga lahti lükatud teel on meie abivahenditest kasu – räätsade all on metallist teravikud ning hoolimata libedusest saame astuda üsna julgete sammudega. Varsti pöörame aga taas metsa vahele ning läbi paksu lumega lagendiku jõuame Tsardsõmäele. Viis tippu on läbitud ning pool tänasest eesmärgist saavutatud.
Nüüd on kõige mõistlikum lõigata. Ragistame ilma teeradadeta metsas, ületame kraavi ja heinamaa ning olemegi taas külavaheteel. Jõuame kahe mäe vahele. Kõigepealt läheme idapoolsest nõlvast üles Kaldõmäele ning seejärel tuldud rada tagasi ning teisele poole teed Papisöödu mäele. Tipu otsimisele kulub küll veidi aega, kuid leiame selle lõpuks teiselt poolt võsa põllu servast. Otsustame jääda söögipausile.
Oleme just einestamise lõpetanud, kui saabub seltskond matkalisi, kes samuti Lumeilvese tiitli poole püüdlevad. Vahetame mõned laused, soovime üksteisele edu ning jätkame rännakut. Kuna teine grupp liikus meie suhtes vastassuunas, siis nüüd on meil nende tallatud rada ees. Sammume üle lageda lumevälja Iisraelimäele. Mägi on üsna lauge ning tipp on tuvastatav ainult tänu maasse torgatud sildile.
Lahkume lagedalt põllult ning läbi metsatuka jõuame teele, mis viib Suure Munamäe tippu. Mina olen vist seltskonnast ainus, kes pole siiani veel kordagi Eestimaa kõrgeimal mäel käinud. Paraku ei ole seekord võimalust pilvepiirilt avanevat vaadet nautida. Kellaaeg on juba sedavõrd hiline, et vaatetorn on suletud. Lisaks on ka hämarus maad võtnud. Otsustame, et tuleme järgmisel päeval valges tagasi, et siis tornis käia ja ringi vaadata. Lükkame edasi ka kohustusliku tipupildi tegemise ning sammu mööda treppi Munamäe läänenõlvast alla. Liigume veidi mööda maanteed ning seejärel vallutame selle päeva viimase – Lukumäe. Päevaplaan on täis ning kümme tippu käidud.
Suundune tagasi kortermajade juurde, kuhu olime auto parkinud ning võtame kaasa seljakotid ööbimisvarustusega. Kergelt rändamine oli mõstlik idee, sest raske seljakotiga täisvarustuses lumes sumpamine oleks olnud üsna kurnav. Läheme suusarajale, kus paar hilist sportijat meile imestunult otsa vaatavad ning pöörame seejärel Taltjärve äärde metsa ja jääme laagrisse.
Varsti põleb lõke ning mehed istuvad tule ääres. Tamur on oma kokakohustusi ülimalt tõsiselt võtnud. Kuna seljakoti kaal seekord takistuseks polnud, siis on ta muuhulgas kaasa võtnud paki odrajahu, hapukoort ja pudeli õli. Pärast põhirooga segab Tamur odrajahust taigna ning hakkab karaskeid valmistama. Pannil praadimine osutub üsna tülikaks ning seetõttu mätsib nutikas sõber nüüd taigna ümber orgi ning küpsetab sel moel lõkke kohal. Tänu spetsiifilisele kujule hakkame neid küpsetisi tõivetiteks nimetama, kuid maitse on karaskitel ülihea. Õhtu edenedes, pärast külmarohtu ja mölajuttu poeb igaüks lõpuks magama: kes eelistab telki, kes varjualust, kes kasutab niiskuskindlat bivi-kotti magamispauna ümber.
Öö jooksul on veidi lund juurde sadanud. Hommikusöögi eest vastutab Laur, kuid tema liikumine on vaevaline ning iga lõkke äärest püsti tõusmist saadab võõrkeelsete vandesõnade laviin. Tema hüppeliiges on eelmisel päeval viga saanud ning iga samm valmistab korralikku piina. Sellegipoolest on Laur oma ülesannete kõrgusel ning tema valmistatud kartulipuder koos põdraliha konserviga maitseb suurepäraselt.
Kui laager on kokku pakitud ja varustus tagasi autosse viidud, saabub lõplik otsus – Lauri hüppeliiges ei võimalda rännakut jätkata ning ta asub ühistranspordiga tagasiteele. Jääme kolmekesi. Läheme Haanja poodi, et vedelikuvarusid täiendada. Müüja tunneb huvi, kas oleme mägesid vallutamas ning uurib, kes seda matka korraldab. Teda nimelt pahandab asjaolu, et lumeilveseks pürgijad tema maid läbivad ning keegi pole selleks luba küsinud. Meie oleme küll täiesti omal algatusel rändamas ning võime viidata igaüheõigusele. Seevastu grupp, keda eelmisel päeval kohtasime, kasutas matkagiidi abi ning sel juhul oleks korraldajal tõesti viisakas enne maaomanikega asjad kokku leppida. Tamur avastab, et on kaotanud kaardi ning ei leia seda ka pärast mitmekordset auto ja seljakoti läbi tuhnimist. Niisiis suundun koos Olariga mööda suusarada uute mäetippude suunas, Tamur kiirustab tagasi laagripaika kaarti otsima. Joonistame lumele Tamuri jaoks noole, et ta suusarajalt mahapööramise kohalt mööda ei tõttaks ning varsti ongi ta meil järel. Kaardi oli ta leidnud laagrist kenasti puuoksalt rippumast. Jätkame teekonda. Metsarada on imeilus. Puude oksad koolduvad lume raskuse all. Lõpuks pöörame rajalt kõrvale metsa, ronime nõlvast üles, kuid tipusilti ei paista kusagil. Kahtlustame, kas kõrvalasuv mägi pole mitte kõrgem, kuid pärast võsas ragistamist leiame lõpuks tipu. Vallutatud on tänase päeva esimene – Olgluiõ mägi. Järgmise tipu leiame lihtsamalt, kuid ronimine on veidi järsem – Vänni Korgõmägi.
Liigume natuke maad mööda Haanja maratoni rada ning seejärel sumpame paksus kohevas lumes, kus räätsade kasulikkus iseäranis hästi esile tuleb. Ületame maantee ning lõikame üle heinamaa ja läbi metsatuka külavaheteele. Lõpuks hakkab talude vahelt paistma Plaani Jaanimägi. Mäeveerul kasvavad mõned lume all lookas kased, kuid tipp on lage ning sealt paistavad üle heinamaa järgmised metsased künkad. See on kõrguselt viieteistkümnes, kuid siiani kõige kaunima vaatega mäetipp.
Plaani Jaanimägi on lumeilvese tippudest ka kõige lõunapoolsem ning nüüd hakkame liikuma tagasi põhja. Laskume üle heinamaa, möödume kaunist lumiste kuuskedega Külamäest ning liigume edasi mööda autoteid. Kui metsa vahelt paremal pool taas heinamaa paistma hakkab, taipame, et oleme ühest tipust mööda kõndinud. Eksimus ei ole õnneks suur. Pöörame otsa ringi ning hakkame õiget teeotsa otsima. Jõuame suure hoone juurde, mis näib olevat spordikeskus. Veidi eemal on tihedalt pisikesed kämpingumajakesed. Mäetipu otsimine on siin veidi keerukam, sest maapind näib tõusvat mitmes suunas. Lõpuks sumame läbi kuusenoorendiku, kus lumme mattunud puud meenutavad Lapimaad ning seal ta lõpuks ongi – Tõudrõmägi. Istume maha ja jääme söögipausile, kuid kaua pole aega puhata. Kell tiksub armutult edasi ning õhtu läheneb.
Suundume mööda jäljerada tagasi teele, ületame põllu ja siseneme metsatukka, kus asub Viinamäe tipp. Urgitsen taskust spetsiaalselt selle mäe jaoks kaasa võetud miniatuurse pudeli, et saaksime Viinamäel viina võtta. Pärast rituaali täitmist ületame taas põllu, et jõuda tagasi teele. Hakkab tasapisi hämarduma ning sarnaselt eelmisele õhtule tekib uduvine, mis nähtavust veelgi kahandab. Kuueteistkümnes tipp Kerekunnu mägi jääb üsna tee kõrvale ning selle vallutamine ei nõua erilist vaeva. Tamur paneb piibugi ette. Järgmine mägi jääb aga teedest eemale ning sinna jõudmiseks lõikame läbi metsa. Alguses pole see kuigi keeruline, kuid varsti ronime ilma teeradadeta metsas mööda järsku nõlva üles. Sügav lumi, võsa ning järsk tõus teevad edasiliikumise vaevaliseks. Räätsad on targem jalast ära võtta ning kasutada neid käimiskeppidena. Iga paari sammu tagant peab hinge tõmbama ning otsima toetuspunkti mõnelt puuoksalt. Kuni lõpuks oleme kohal – meile järjekorras seitsmeteistkümnes, kõrguselt Eesti neljas ning raskuselt esimene Tsälbamägi. Hiljutine jõupingutus on mu koordinatsioonile kehvasti mõjunud ning ma riivan kogemata mäetippu tähistavat silti, mispeale too puu küljest alla lumme kukub. Õnneks on meil aga kaasas asendamatu abivahend – hõbedane teip. Kui tarvis, oleks MacGyver sellega ka kosmoseraketti parandanud, kuid meil on vaja kõigest silt tagasi oma kohale kinnitada ning ka selleks sobib ta suurepäraselt.
Liigume videvikus läbi muinasjutuliselt lumise metsa. Ei mingeid jälgi inimestest. Ainult puud, mis vastu minnes pahmaka lund krae vahele pillavad ning mahalangenud tüved, millest üle ronida. Kahtlen küll veidi meie teekonnavalikus, kuid usaldan siiski rajaleidjat-kaardilugejat ning lõpuks jõuame metsast välja ning paistavad majad. Jõuame Plaksi külasse. On läinud juba sedavõrd pimedaks, et süütame pealambid. Peame veidi aru, kummast küljest järgmisele mäele läheneda ning sammume siis üle heinamaade järgmist tippu vallutama. Lumiste niitude taga metsatukas ilmubki meie pealampide valgusvihku silt, mis väidab, et oleme jõudnud Kivestmäele. Edasi üle järgmise niidu ning järgmisse metsatukka, kus asub Rohtõsuu mägi. Ainult üks tipuvallutus on jäänud ning see on siinsamas lähedal. Esmalt piki Munamäe nõlva edelasse, seejärel üle maantee ning seal pisikeses metsatukas ta ongi – meie kahekümnes ja viimane tipp, Haragamägi! Tehtud! Kolm verivärsket lumeilvest pildistavad kordamööda üksteist ning poseerivad tipusildi juures. Kahekümnel Eestimaa kõrgeimal mäetipul on meie jalg nüüd käinud! Kas edasi uutele vallutustele? Igatahes!

{tab=Video|green}

{vimeo}38718844{/vimeo}

{tab=Galerii|green}

{phocagallery view=category|categoryid=14|limitstart=0|limitcount=0}

{tab=Kaart|green}

{iframe height=”600″ width=”100%”}http://www.everytrail.com/fullscreen.php?trip_id=1492299{/iframe}

{/tabs}