Shubidubaa

Matk Puhatu soos

Teadagi – kui inimene soovib ennast karistada, on tal selleks kõik võimalused avatud. Meie valisime oma flagellantluse väljundiks jalgsi käimise – mitte küll Santiagosse ega Jeruusalemma, vaid Puhatu sohu, mille religioosne väärtus selgub allpool. Soovimaks tasuda maailma õiglusele kogu selle hea eest, mis meile osaks on saanud (kõige ilusamad naised ja kõige muhedamad lapsed) ning tegemaks sulgudesmainitutele selgeks, kui väga nad meist puudust tunneksid, otsustasime viia läbi palverännu mööda Euroopa idapiiri.

Meid oli kokku umbes samapalju kui musketäregi – no nii umbes kolm pluss üks. Taimo, kes meid kõiki kenasti peale korjas – ennast kodunst, Aivari kurat teab, kustkohast, minu Tapalt ja Lauri Rakverest – vedas meid ka pilgrimaalse rännu alguspunkti Punamäe kordonis, taludes tee peal ülejäänud seltskonna muhedat juttu.

 Võtsime rännu alguse tarvis hingekosutust ja lajatasime taldadega esimesi samme mööda rada. Naroova jõgi oli lai ja kena, hiljutiste vihmade tõttu oli vett külluses ja nädalavahetusest tingitult ka kalamehi täis. Ilm oli soe, käes Puškini kuldne sügis ja kõndimine sünnitas lausa iseenesest laulujoru ning naljad nina alla. Siin võtsime ka nõuks Taimo salvestamistöö torpedeerimise, mis tähendas seda, et kui nimetatud sõber telefoni filmima seadis, alustasid ülejäänud kolm viisakat meest otsekohe süvamõttelist seksuaalspetsiifilist arvamustevahetust, mis teinuks võimatuks salvestiste sündsa rahva ees taasesitamise. Aga loodus oli ilus – Teise Ilmasõja aegsed kaevikud vaheldusid kalapüügipurrete ja küngastega.

Vastavalt plaanile liikusime kuni Poruni jõe suudmeni ning seejärel kõmpisime mööda Poruni jõge ülesvoolu. Mets oli kaunikesti tihe, ehkki matkaradadel polnud vigagi, lehed olid laiad (vähemalt A 5 formaadis) ja maastik künklik. Vesi Poruni jões oli tumepruun ja arvestades hilisemat karukakahunnikute trehvamise sagedust, ei saanud selle üle ka imestada.

Tänu gloobusele jõudsime oma orienteerumisega sellisesse kanti, kus korralikku rahvast eriti enam ei trehvanud ning kui olime Saksa sõjaaegset raudteetammi mööda jõudnud Puhatu soo serva, algas ka palverännu kannatuste osa.

 Esiteks oli maastik selline, et karudki olid sinna vaid sitale käinud ja sellest inspireerituna asutasime endid lõunapausi pidama. Eine võeti pühalikus harduses, kus Taimo kinematograafilised ponnistused nurjati juba eos ja igaüks valmistas enesele toitvat rokka vastavalt ettevalmistustele. Kes soovis, tegi suitsu.

Õige peatselt olime sunnitud käepäraste vahendite abil vesitõket ületama ja siin kulus Fiskarsi firma tõmbsaag marjaks ära – lepad võttis see siruli hämmastava kiirusega. Varsti jõudsime sohu, kus Taimo ja Laur reeturlikult räätsad enese külge ühendasid ja seetõttu hoopis kiiremini edasi rühkisid. Muuseas, mis puudutab kirjanduses levinud tava väita, et soos peab astuma üksteise jälgedesse, siis reaalsusega pole sel midagi ühist – see tähendab sügavamale vajumise alustamist sellest punktist, kus eelkäija selle lõpetas. Olulisem on astuda oma eelkäija jälgede kõrvale.

Nii nagu gloobuski sellele oli osutanud, lõikas Puhatu soo läbi veenire, mille ümber tõenäoliselt kogu see soo siia kunagi ka moodustunud oli (siinkohal ei peeta silmas Pahasenja jõge, mis kõigi reeglite vastaselt algas gloobusel keset sood ja lõppes mõned kilomeetrid ida pool samuti soos), ja mis isegi räätsameestele tundus sedavõrd õõtsuv ja püdel, et nad kõhklusega end selle peale astuma seadsid ja kindlameelsusega tagasi laukaservale ukerdasid.

 Samblane löga lainetas kui tormine veepind ja miski sisemuses veenas vastuvaidlematult plaanist loobuma. Sel joonel lõigati meie planeeritud marsruut läbi ja kuna hakkas ka juba hämarduma, muutsime kursi otse Puhatu järvele, jättes vahele tõenäoliselt tunde kestva rännaku ja teeotsimise Pahasenja jõe suunas. Nii keerasimegi läänesuunda ja rühkisime otse Puhatu järve suunas. Emakese Maa tselluliit mulksatas võidurõõmsalt.
See teejupp polnud kerge – esiteks olin suurema osa joogiveest juba ära tarvitanud ja odraleemgi oli otsa lõppenud, Aivar, kes end turgutas täiskasvanute köharohuga, oli vedelikupuudusest kohe kaunis õnnetu. Samas polnud meil ka soovi karu- ja põdrasõnnikuga vääristatud laukaservast jooma hakata – nii siis sammusimegi mööda hõredat männikut järve suunas. Maanteedeamet polnud ilmselgest lohakusest siiakanti jõudnud ja seetõttu pidi leppima metselajate radadega.

Minul ja Lauril õnnestus esimestena jõuda järve serva ja kohemaid panime toime nudistliku enesevärskenduse mudases järvesopis, mis, nagu hilisemast religioon-ajaloolisest arutlusest selgub, polnud sugugi mõistlik. Huikasime ka Aivarile, et luule, järv siinsamas, ja Aivari samm pikenes märgatavalt, kuigi ta sisimas oli otsustanud, et kui me peaksime nalja tegema, matab meid sinnasamasse mätta kõrvale.

Laagripaigaks valisime mingi lahesopi, kus ilmselgelt oli ka varem inimesi peatunud, sest olemas oli lõkkease, palginotid istumiseks ja üsna viisakas kaldapealne. Teisel pool järve oli ka mingi telklaager, kus mingit liikumist ei paistnud olevat ja mis hommikul osutuski kalameeste baaslaagriks, kus korrast polnud haisugi, kus raiskuläinud toidukraam vedeles odavates telkides laiali, ikoonid olid puude külge pandud ja kõik jäljed osutasid kangesti röövpüüdjate laagri kasuks. Küllap oli majandusmulli purunemine toonuda kalavetele tavalisest rohkem töötuid ja asjaarmastajaid.

Kiiresti saime tule üles, sest ilm oli soe ja kuiv, Aivar nühkis kiindunult tõmbsaega puid nüsida ja kinnitas, et sellise riista hangib ta ka enesele – saag oli tõesti hea. Laur möllas paja ja toiduga, toit oli vastavalt maitsev ja rikkalik. Igaüks ehitas endale sobiva magamisaseme ja seadis vajalikud vidinad valmis, et pärast rammusat õhtusööki põhku pugeda. Kes sai levi, helistas koju naisukesele, et alandlikult ette kanda olukorrast ja kinnitada suuresõnaliselt oma tingimusteta armastust. Teadagi – tulevikku peab targalt panustama. Egas see pole ainus palverännak… Sai ka õngepüüki proovitud, kuid nagu hiljem selgus, oli Kalevipoeg teinud oma tööd piisava põhjalikkusega, nii et kala me ei saanud.

 Meie teekonna religioossest tähendusest – Laur pidas meile tõsise usumehena ka jutluse – kuna karusitta oli meie teekonnal esinenud juba tööstuslikes kogustes, siis kandus jutt sellele, kuidas karu talveund magab ja seks tarbeks endale nn karupunni taguotsa kujundab. Kevadel aga punnitab selle punni (või tihedamat kuju junni – ja tõenäoliselt tugevate heliefektidega) taguotsast välja. Kuna aga eepose kohaselt Kalevipoegki tavatses talveund magada, siis oli kõigi tunnuste kohaselt Puhatu järvgi tekkinud Kalevipoja talvepunni väljapuhumise tagajärjel. “No vaadake ise, mis siin kõik ringi ujub” selgitas õhtupalvuse läbiviija rahulikult, osutades enam kui kahtlase välimusega lögasaartele. Loogika vastu ei saa, ja seetõttu leidis seletuse ühe ilusama järve moodustumine keset sood. Küllap oli see nire keset sood ka seletatav Kalevipoja hommiku – pardon! – kevadpõiega.

Hommik oli kena ja soe, pakkisime oma laagri nobedalt kokku, kaljukotkas tegi paarikümne meetri kõrguselt meie laagri kohal ka autiiru ja pärast kalameeste laagri ülevaatamist suundusime Korponi ja Martiska järve poole. Kuna järved olid kõik omavahel kraavidega ühendatud, siis oli kaunis kerge õigel kursil püsida. Järvede kaldad olid puha õõtsik ning paar korda oli minul ja Aivaril, kes me korralike inimestena räätsasid ei kasutanud, kaunis kõhe olemine lainetaval samblal edasi rühkida. Õnneks Kalevipoja Punn hoidid meid.

Tihtipeale on nii, et gloobusele kantud ja looduses leiduvad rajad ei lange mingil põhjusel kokku – nii oli meiegagi. Õnneks kompass ei valetanud, mida suure rauasisaldusega soolaugaste kohal tihti ette tulla võib ja sedaviisi murdsime välja ühe kõige niiskema piirkonnani meie rännakul. Vesi lirtsus igal pool ja rügati võimsalt, enam kui kord sai taga kahetsetud Õnnistegija pädevust veepinnal ringi tatsata. Kopratammid, kanalid, mülkad, üle kummikuserva tungiv pasakarva vedelik ja nii üha edasi. Ühel kõrgemal kuusikusel põndakul, kus higist turja ja otsmikku jahutasime, kuuldus võsast raginat ja mõne hetke pärast tatstas kõige imelisemas sileraudse laskekauguses meie ette 7-8 sarveharuga põdrapull, pikk leparoigas nagu kardinapuu sarveharudest tolknemas. Hea, et püssi kaasas polnud, sest pole kindel, kas oleks suutnud pästikusõrme talitseda – nii ilus hetk oli. Aga las parem longib ringi ja teeb lehmadele vasikaid.

 Taas rügasime mööda kopratamme ja kraavipervi, kuni viimaks märgade ja mudastena jõudsiem Gorodenka jõe või kanali sillale, kus ristusid sõjaagne Sakasa raudteetamm ja metsatee. Siin võtsime taas einet ja plaasterdasime varbaid – tegelikult tegeles sellega küll vaid Taimo, kellel on teadupärast eriti sensitiivsed varbad.

Edasi sai juba liikuda ilma vett pelgamata – metsatee vedas meid takistusteta mööda Gorodenka oja piirivalvekordoni suunas ja peatselt sinna jõudsimegi, ehkki täiskasvanute köharohi ja teised ergutid olid otsa saanud. Tee kõrval oli näha karu laastatud sipelgapesa, millest polnud tegelikulöt aru saada, kas seda oli tehtud maiustamise eesmärgil või kättemaksuks kannika puremise eest. Karu kannikajälg ühe kraavi pervel oli igatahes hammustust väärt…

Noh, palverännak lõppes mõistlikult taas piirivalvekordoni kõrval, tegime pilti ja asutasime endid kodu poole. Püha missioon oli taas edukalt ellu viidud. Kalevipoja Püha Punni Puhatu järv oli visiteeritud.

{tab=Video|green}

{youtube}VPwTQlQTlOU{/youtube}

{tab=Galerii|green}

{phocagallery view=category|categoryid=9|limitstart=0|limitcount=0|enableswitch=1}

{tab=Kaart|green}

{iframe width=”820″ height=”600″ }http://www.everytrail.com/fullscreen.php?trip_id=528849{/iframe}

{/tabs}