Shubidubaa

Aardejaht Hiiumaal

{phocagallery view=categories|imagecategories=1|imagecategoriessize=5|hidecategories=6}

Retke alguses ei olnud ma veel otsustanud, millisest Hiiumaa küljest aardeid otsima minna. Peidetud oli neid pea igasse ilmakaarde. Emmastes võtsin auto peale hääletajad, kes soovisid sõita pealinna Kärdlasse. Sellega oli suund otsustatud. Viisin rändurid soovitud sihtkohta, ostsin poest taskulambi ning sõitsin edasi Hiiumaa põhjatippu Tahkuna poolsaarele. Pea kogu oma teadliku elu olin ikka suviti Hiiumaal käinud, kuid Tahkunasse polnud ma veel sattunud. Kohale jõudes paistis esmalt silma tuletorn, kus üks vapper kodumaa kaitsja olevat sõja ajal viimse hetkeni sakslastele vastupanu osutanud kuni ta oma elu lõpuks alla hüpates lõpetas. Tuletornist mere poole jäid Estonia huku mälestusmärk ja kivilabürint, mille oli rajanud Hiiumaa Kuninglik Karskete Õlutinautlejate Selts “Odratolgus Labyrindis”. Labürindist oli küll ajapikku saanud mitmekordne spiraal, mis moodustas praegu Estonia mälestusmärgiga justkui ühtse terviku. Pärast vaatamisväärsustega tutvumist asusin Dagö aaret otsima. Eelnevate aardeküttide kirjutistest võis järeldada, et aare asub kõvera puu all, kuid see teadmine ei teinud otsimist eriti lihtsamaks, sest kõveraid puid leidus seal hulganisti. Visadus viis siiski sihile ja aare sai leitud. Järgmisena võtsin suuna sõjaaegsetele Kukeraba kaitserajatistele, kus pidi asuma aare Militaarne Hiiumaa. Selle aarde olemasolust sain juhuslikult teada vahetult enne Hiiumaale sõitmist ja seetõttu ei olnud mul ka piirkonna kaarte ega aerofotosid. Õnneks oli olemas infotahvel koos militaar-rajatiste plaaniga. Koht oli tõesti igati sobiv Hiiumaa sõjalise ajalooga tutvumiseks – suurtükipatareid, kuulipildujapesad, elaktrijaamad, komandopunktid. Asusin siis erinevaid ehitisi läbi käima, et aaret leida ja just selleks oligi mul taskulampi vaja. Kõige keerukam hoone koosnes kahest maa alla ehitatud rohkete koridoride ja ruumidega korrusest. Hea tahtmise juures oleks olnud võimalik ära eksida ja mingi õnnetuse korral oleksin olnud üksi ilma mobiililevita. Õnneks läks kõik ilma viperusteta. Suurimaks ja huvitavamaks leiuks oli võimas suurtükitoru, mis oli kunagi võimeline lennutama mürske mitmete kilomeetrite kaugusele. Roosteussil on seal korralik suutäis, mida närida. Lõpuks õnnestus ka esmaleidjana aare oma peidupaigast välja tuua. Tagasiteel Kärdlast Käina suunas põikasin veel metsade vahele, et otsida üles RMK metsaonni lähedale peidetud Hiiu Metsavahi aare. Majakese leidsin, kuid see oli hõivatud kohalike õlut rüüpavate noorukite poolt. Jooki paistis neil veel jätkuvat mitmeks tunniks. Otsustasin noori mitte tülitada ega oma retke eesmärkidesse pühendada ning lahkusin.

(veel …)

Aardejaht Sõrve säärel

Otsustasime mitmekesistada oma puhkust Saaremaal ning suundusime perega Sõrve säärde aardeid otsima. Esimeseks sihiks oli Chill Out aare, mis pidi kirjelduse järgi asuma RMK metsamajakese lähedal. Majake sai leitud. Asub teine väga mõnusalt eraldatud paigas metsa sees, kuhu ilma planeerimata vaevalt sattuda õnnestuks. Maja on kõigile avatud ning sisaldab kõike hädatarvilikku, mida ühel matkalisel ööbimiseks tarvis läheb. Naispere jäi tare ja selle ümbrust uudistama ning mina suundusin võssa aarde otsingule. Sai tuhnitud hulk aega, aga ei midagi. Olin juba edasisest otsimisest loobunud ning asutasime endid tagasiteele, kui mööda teerada sammus majakese suunas üks seltskond, kelle eesotsas oli noormes sülearvutiga. Mida teeb üks rändaja metsas läpakaga? Teadagi – kasutab arvuti külge ühendatud GPS-i ja otsib aaret! Tegemist oli aardeotsijate Sille, Tom’i ja nende sõpradega. Otsisime veel pisut ühendatud jõududega, kuid aare jäigi leidmata.Tuulikud Hiljem selgus, et me ei tuhninud siiski piisava põhjalikkusega, sest aare leiti samal päeval järgmiste otsijate poolt. Sille ja Tom valmistasid meeldiva üllatuse sellega, et kutsusid meid kaasa järgmiseks päevaks planeeritud retkele Vilsandile. Kõigepealt juhuslik kohtumine ja siis veel selline pakkumine järgmiseks seikluseks kohta, kuhu nii sama lihtsalt ei satu! Loomulikult võtsin kutse lahkesti vastu. Vahetasime telefoninumbreid ning läksime kumbki seltskond oma teed. Meie järgmiseks sihiks oli Lahinguvälja aare. Aardeni viivalt metsateelt keeras välja tuttav auto, mille roolis tuttava näoga mees. Tegemist oli järgmiste aardeküttide Miki ja Tibuga, kes rändasid Saaremaal koos Sille, Tom’i ja kompaniiga, kuid otsustasid suurema põnevuse nimel aarete otsimiseks eralduda. Mikiga olin kohtunud talvisel Aarete Arhipelaagi sündmusaardel, kus käisime suurema seltskonnaga üle merejää põhjaranniku väikesaartel aardeid otsimas. Peatasime oma sõiduriistad, vahetasime mõned sõnad ning soovisime edaspidiseks jõudu. Aarde peidupaigast sõitsime esialgu mööda. Pärast tagasipöördekoha leidmist ja õigesse piirkonda jõudmist otsisin esialgu valest kohast – eks see metsa vahel ilma GPS-ita aardejaht üks paras hookuspookus on. Paarkümmend meetrit edasi sõites hakkasid aga vihjed kenasti klappima, ilmus nähtavale klassikaline „geopeituri kuhjake“ ning mürsukesta peidetud aare oligi leitud. Edasi läks tee Sõrve sääre tipu suunas, kuhu oli peidetud Jaani aare. Imetlesime ja pildistasime ka tee äärde jäävaid tuulegeneraatoreid. Aardest sõitsime esialgu mööda, kuna see, mida aerofotol pidasin teeks, osutus hoopis kraaviks. Mis seal ikka – vaatasime siis ringi päris sääre tipus, nautisime vaadet ja mereõhku ning vallutasime aarde tagasiteel. Aarde peidupaiga lähedal olid ilmselt ilmasõjast pärit patareid ja muud militaarrajatised. Kuna aeg oli hiline, siis loobusime esialgsest plaanist vaadata ka poolsaare teist kallast ning suundusime tagasi tuldud teed pidi. Koduteel üllatas meid priske põder, kes üle tee jooksis ja veel mõnda aega vaateväljas püsis.