Shubidubaa

Mõtisklused Sõru – Tohvri rännakul

(Ilmunud ajakirjas “Loodus” nr.6 2006)

Kõnnin, seljakott seljas, mööda Sõru külatänavat. Nii kaua, kui ma üldse mäletan, olen igal suvel Hiiumaal oma ema kodukandis käinud. Õnneks pole ka see suvi erand. Kui palju kordi olen poisina sedasama teed mööda sadamasse läinud. Kas ujuma, õngitsema või niisama mere äärde. Sageli murdsin tee äärest mõned remmelgaoksad ja pakkusin nende lehti lammastele, kes sealsamas koplis olid. Nüüd ei peeta siin enam ammu lambaid ning koppel on kõrgesse heina kasvanud.
Jõuan uue ehitusjärgus muuseumihoone juurde. Veel aasta tagasi oli selle koha peal vana muuseum, mille ekspositsioonis olid muuhulgas ka minu vanaisa meremehepaberid. Enne Sõru muuseumi loomist näidati seal kord nädalas kino ning samas majas oli ka töökoda, kus kalurid väljaspool püügihooaega töötasid. Huvitav, millega kohalikud mehed praegu elatist teenivad?
Ka Sõru sadam on eelmise aastaga võrreldes palju muutunud. On tekkinud suur asfaltplats ja sadamahoone. Mäletan, et kunagi oli merest paadisadamasse viiv kanal külgedelt nii pilliroogu kasvanud, et õngitsejad pidid ennast sealt läbi murdma. Vana puitotsaga sadamamuul muudkui lagunes iga aastaga ühe rohkem. Lõpuks puhuti sadamale uus elu sisse, kõik tehti korda ning naaberriigi Saaremaaga ühendust pidav praam pandi käima just siia. Millegipärast kadusid pärast uuendusi sadamast ka õngemehed.
Sammun edasi Tohvri suunas. See mereäärne tee ning kooguga rannakaevud on üks selle kandi tuntumaid vaateid, mida mitmed kunstnikud on maalinud ning fotograafid pildistanud. Tõesti hämmastav, et nii mere lähedalt kaevust magedat joogivett saab.
Taevas on huvitav vaatemäng. Päike kadus pilve taha ning piilub sealt üksikute kiirtevihkudena välja. Tean, et see pilt ei kesta kaua. Haaran fotoaparaadi ning kiirustan mere äärde nähtut jäädvustama. Pildistan ühe kaadri ka sadama suunas, kus Saaremaa praam järgmisi reisijaid ootab.
Ema juttude järgi tean, et kunagi oli siinne rand tihedalt võrgukuure täis tipitud ning käis vilgas kalapüük. Praegu annavad sellest tunnistust ainult sirged merre kulgevad kivideread, mis vanasti ilmselt paadisildu kandsid. Teen puhkepausi esimese Tohvri tuletorni juures. Nii kaua kui mina mäletan, on need kaks majakat ikka muutumatutena püsinud ja laevadele teed näidanud. Kui tahtsid minna liivasesse supelranda, mida kohalik rahvas Liivalaukaks nimetab, siis tuli ikka tuletornidest mööduda. Eelmisel aastal oli siin kõrkjavall lausa teisel pool supelranna parklat, merest eemal. Ilmselt oli see jaanuaritormi töö. Liivarand mind hetkel ei huvita. Lähen hoopis edasi Tohvri suurtükipatareide suunas. Punavägede võimsad kaitserajatised, millest ilmasõjas mingit kasu ei olnud. Küll aga pidid mitmed pered patareide ehitamise pärast oma kodud maha jätma ja maa ära andma. Nende ehitiste esimeseks ohvriks langes mu vana-vanaema. Tema jäi baase rajama tulnud vene sõjaväelaste auto alla. Pärast puudesalu jõuan mere äärde. Siin pole liiva ega kiviklibu, vaid veepiirini ulatuv rohune rannakarjamaa, mis on ka praegu kasutusel. Eemal jalutavad herefordi tõugu veised, kelle eest mind hoiatati. Loomad on aga pelglikud ning tõmbuvad mind nähes eemale. Kaldal õitsevad randastrid. Pildistan neid kauneid lillakate õitega taimi ning suundun edasi Väikelaiule. Tegelikult on see rohkem poolsaar, mis Hiiumaast ainult tormide ja kõrge veeseisuga eraldub. Ammustel aegadel oli ilmselt tõesti tegemist eraldiseisva laiuga.
Siin lähedal sain kunagi kalamehe-ristsed. Esimest korda võeti mind spinninguretkele kaasa. Minu saak piirdus tookord aga märgade riietega, sest komistasin meres libedate kivide otsas ning sain kummipükste vahele vett sisse. Siit kirde pool Jäbuse Lõukas käisime isaga põhjaõngel. Esimestel aastatel andis ikka kalakotti veest välja sikutada. Pärast Nõukogude piirivalve kadumist ja mere vabaks laskmist muutusid aga kalasaagid kordades väiksemaks. Sealtsamast rannast lahkusid ärevatel aegadel paadipõgenikud, nende seas ka minu vanatädi, kes praegu Rootsis pensionipõlve peab.
Kõnnin mööda laidu edasi. Kibuvitsapõõsastik, mida juunikuus pildistasin, on nüüd ära õitsenud ning viljad hakkavad valmima. Laiu merepoolsesse tippu jõudes on Päike juba madalale vajunud ning nüüd tuleb kiiresti tegutseda, et õiget pildistamishetke mitte maha magada. Vabastan end seljakotist, võtan statiivi ja kaamera ning lähen madalasse vette sobivat võttepaika otsima. Loojangupiltide tegemine pidavat olema algaja pildistaja tunnuseks. See võib tõsi olla, kuid minul ei saa neist isu täis. Iga loojang on kaunis ja kordumatu.
Pärast fotoseeriat vaatan, kuidas Päikese viimane serv silmnähtava kiirusega mere taha kaob ning seejärel otsin kalda ääres sobiva ööbimiskoha. Kaalun, kas peaks ehk telkmantlist endale varjualuse ehitama, kuid tuul vaibub ja meri muutub siledaks. Istun maha ning süütan piibu. Eemalt kostuv podin annab teada, et saabus tänase päeva viimane praam Saaremaalt. Olen kahe teenäitaja vahel. Minust vasakul plingib Tohvri tuletorn ning paremal paistab kaugelt Kõpu majaka vilkuv tuli. Ikkagi mereriik. Naudin hetke. Aimult mina, meri, mõned linnud eemal kividel ja vilkuvad majakad. Ei ühtki inimest. Poen magamiskotti, vaatan ükshaaval süttivad tähti ning lasen lainete loksumisel end unele suigutada.

Koeraga Saaremaal rändamas

Lahkusin oma suvisest peatuspaigast Saaremaal plaaniga matkata Naistejärveni. Eelmisel aastal jõudsin pärast mõningast seiklemist samasse järvede gruppi kuuluva Koigi järve äärde, kasutades orienteerumiseks ainult Regio atlasest joonistatud skeemi. Seekord valmistasin retke põhjalikumalt ette, kuid Maa-ameti kaardi väljatrükid unustasin ikkagi maha. Seega tuli liikuda vaid mälu järgi. Vähemalt kompass oli kaasas. Niisiis kõndisin, seljakott seljas, koos koeraga piki heinamaa-äärset kraaviserva. Võsasikust hüppas välja metskits ning jooksis üle niidu. Koer tahtis talle kohe järele tormata, kuid õnneks olin Lizzy-le veotraksid selga pannud ning veoliini pidi enda vöö külge kinnitanud, et ta mind sel moel edasi veaks ning liikumist kergendaks. Üsna varsti leidsin peakraavi ületuskoha, mille otsimisega eelmisel aastal kõvasti vaeva nägin. Hoolimata kuivast suvest oli peakraavis vett ikkagi sedavõrd palju, et kuiva jalaga üle hüpata poleks ma suutnud. Minu tee kulges piki seda kraavi itta. Minust vasakule jäid heinapallidega niidud. Ühel puhkepeatusel vaatasin binokliga taevas mängivat kullipaari, teisel hingetõmbepausil nägin järgmist metskitse. Aasta tagasi lugesin kitsi kokku umbes kümme, kuid siis liikusin ka päikseloojangu ajal, mil loomi rohkem liikvel.
Edasi pidin otsima lõunasse kulgevat metsarada. Leidsingi sobiva teeotsa. Autojäljed rohuses metsaaluses olid vanad ning kohati väga raskesti märgatavad. Tee pöördus kagusse ning seejärel itta. See ei olnud õige suund. Kõndisin sama rada mööda tagasi ning märkasin järsku täpselt lõunasuunalist metsasihti. Hakkasingi mööda kõrge rohuga ja kohati võssa kasvanud sihti edasi sumama, kahel pool lepa-haava mets, mis paari kilomeetri pärast läks üle kaasikuks. Siht lõppes. Teadsin, et pärast metsa pidid taas algama kraavidega heinamaad, kuid ees oli hoopis inimesekõrguse roostikuga lagendik, millele järgnes teine samasugune. Kolmas lagendik oli sootaimedega ja mättaline.
Kaalusin olukorda. Kui asuda edasi järve otsima, siis poleks mul varsti mingit aimu oma asukohast. Praegu oleks tagasitee üsna lihtne – tuleks vaid leida siht, mida mööda olin tulnud. Otsustasin edasisest rännakust loobuda ning sinnasamasse lagendikule ööbima jääda. Otsisin mätaste vahel siledama koha ning laotasin telkmantli maha. Söötsin koera ning keetsin ka endale priimusel õhtueinet. Pärast sööki popsisin piipu ning vaatasin, kuidas suits õhukese kihina hõljuma jäi. Lagendik hakkas tasapisi õrna udusse mattuma, justkui tõmbaks keegi metsas palju suuremat piipu. Pugesin magamiskotti ning nägin esimesi tähti taevas süttimas. Lizzy sättis end mu külje vastu magama, kuid tõusis aeg-ajalt üles ning käis hiirejahil. Öösel ärgates paistis madalal ere täiskuu.
Hommikul tervitasid mind eemalt kostvad sookurgede hüüded. Hommikusöök endale ja koerale, paar fotot mälestuseks ööbimiskohast, asjad kokku ning tagasiteele. Läbi kastemärja roostiku sumamine polnud just kõige mugavam, kuid ei midagi hullu. Ilma vaevata leidsin sihi, mida mööda olin tulnud, seega võimalust ära eksida enam ei olnud.
Poolel teel läbi metsa paelus mu tähelepanu üks kena lagendik. See ei olnud lage mitte niivõrd puudest, vaid pigem rohust. Kui mujal oli hein üle põlve ja kohati enamgi, siis siin oli metsaalune meeldivalt puhas – ilus samblaga ketud kivi ja paar langenud puud. Panin seljakoti puhkepausiks maha, võtsin statiivi ning tegin mõned fotovõtted sellest paigast. Kõndisime edasi kuni mets peakraavi ääres lõppes. Nüüd sai taas sammuda kergemal maastikul mööda heinamaade servi, milledest ühel seekord ka niiduk tööd tegi. Veel paar kilomeetrit, diagonaal üle heinamaa ning olimegi koeraga tagasi tee peal, kuhu naispere meile peagi autoga vastu tuli.
Retke eesmärk, järv, jäi küll leidmata, kuid sellegipoolest olin rahul. Sain koos oma neljajalgse sõbraga rännata ning ööbida lageda taeva all keset loodust, eemal igasugusest inimtegevusest.

Kajakil ümber Aegna

Seda juttu peab alustama eelmisest aastas, mil proovisin samasugusele kajakiretkele minna. Kahjuks anti tookord tormihoiatus ning üritus jäeti ära. Hiljem selgus, et polnud kuskil mingit tormi. Kui sel aastal anti seikleja.com võrgulehel taas teada võimalusest kajakiga Aegnale minna, siis registreerisin ennast kiiresti ning jäin tähtsat kuupäeva ootama. Ilm seekord õnneks alt ei vedanud. Matkale eelneval päeval sain veel korraldajatelt e-kirja eelinfoga, kus anti kohtumispaiga kaart ja giidi kontaktid ning jagati soovitusi riietuse ja varustuse osas. Retke toimumispäeval sõitsin siis pärast tööd kohtumispaika, kus ootasid ees giid Mihkel ja abigiid Indrek. Mihkel on üks kolmest mehest, kes tegid kevadel läbi ekspeditsiooni kajakil ümber Eesti. Rahvast kogunes üllatavalt vähe – koos minuga kõigest kolm klienti. Lisaks veel üks seikleja oma isikliku kajakiga. Mihkel tutvustas meile sõiduriistu ning viis läbi kajakisõidu kiirkoolituse. Seejärel ronisime paatidesse ja merele! Algul tundus kajakk üsna ebastabiilsena, kuid tasakaalutunnetus tuli üsna ruttu ja selgus, et ega see pisike veesõiduk ikka nii kergesti ümber ei lähe. Tuul oli küll vaikne, kuid Rohuneeme tipu ja Kumbli juures saime tunda sujuvat külglainetust, millega tulime kenasti toime. Küll aga ei olnud nii lihtne kursi hoidmine. Kajakil on ahtris tüür, mis on nööride abil ühendatud paadi sisemuses asuvate pedaalidega. Mina valisin kaheses kajakis tagumise istekoha ning seega oligi minu ülesandeks pedaale tallates sõiduvahendit vajadusel pöörata. Püüdsin küll kindlat kurssi hoida, aga ikka kippusid pedaalid sassi minema ja sirgjoonelisest liikumisest oli asi kaugel. Ka jalgade asend oli pisut ebamugav, kuigi olin kaldal juhtpedaalid enda jaoks sobivasse asendisse reguleerinud. Tüürimine muutus mugavamaks, kui plätud jalast lükkasin ja pedaale paljajalu vajutama asusin. Samuti olin pritsmepõlle kinnitanud enda ümber liiga madalalt – see jäi kotti, kogus vett enda peale ning sealt hakkas vesi läbi põlle mulle sülle tilkuma. Algaja vead, mis muud. Möödusime Aegnast idast. Vaade oli kaunis. Kividel istusid kormoranid, meie lähedalt tõusis lendu jääkoskel. Lootsin sisimas, et ehk teeme peatuse Lemmiku ninal, kuhu on peidetud üks geopeituse aare – oleks olnud hea võimalus ühtlasi see üles otsida. Tollest kohast aerutasime siiski mööda ja randusime Aegna põhjaranniku liivases keskosas. Mis seal ikka – on põhjust hiljem tagasi minna. Tõmbasime kajakid kaldale ja sirutasime jalgu. Giidid seadsid üles matkapliidi ja teepoti, kuid oh häda – tee oli mandrile ununenud! Mis seal ikka, puhastasime siis üheskoos kibuvitsamarju, lisasime mustikavarsi ja keetsime nendest väga maitsva joogi. Korraldajad pakkusid lisaks komme ja küpsiseid. Seejärel tegime saarel väikese jalutuskäigu. Vaatasime Nõiakivi, Peeter Suure merkindluse komandopunkti ning piirivalvetorni. Torni oli targem mitte ronida, kuna juba põgusal vaatlusel osutus see üsna ebakindlaks. Pisut enne loojangut lükkasime kajakid taas veele. Tuul oli vaibunud ning meri peaaegu sile. Päikseloojang tegi taeva ja vee värviliseks. See pilt oli kajakist vaadatuna eriti nauditav. Meie teekond viis edasi piki Aegna läänerannikut ümber saare. Aegna ja Kräsuli vahelisse Suurde salmi jõudes oli juba peaaegu täiesti pime. Kogemustega giid Mihkel oskas ka pimedas suurepäraselt orienteeruda ning teadis täpselt, millisele kaldal asuvale laternapostile tuleb kurssi hoida. Lõpuks olimegi väsinud ja õnnelikena retke alguspunktis tagasi ning tundsime jälle kindlat maad jalge all. Särk oli oskamatust aerutamisest märjaks pritsitud ning õlalihased valutasid veel paar päeva pärast retke, kuid ma arvan, et kunagi istun jälle sellesse sõiduriista ja lähen taas merele!

Vilsandi

Renata, Mirell ja koer Lizzy otsustasid Vilsandi-retkest loobuda, seega asusin üksi teele. Vilsandi Rahvuspargi piiril jäi tee äärde moonidest ning rukkililledest punetav ja sinetav põld, mida mõned minutid pildistasin. Kokkulepitud ajaks olin kohtumispaigas Kuusnõmme poolsaarel. Ülejäänud seltskond oli juba kohal: aardeotsijad Sille ja Tom, kes mind kaasa kutsusid, Miki ja Tibu ning veel hulk rahvast – kokku 17 inimest. Merel paistis hulk väikseid laide ning nende taga Vilsandi saar. Kogu seltskond ronis suure Kraz-veoauto kasti ja sõit võis alata. Reis kulges üle laidude ja läbi mere. Sügavaimas kohas oli auto ratas üleni vee all. Sealsamas sõitis pisut varem üks mootorpaat risti üle meie teekonna. Sõit meie sihtkohta Vilsandil kestis tubli tunni. Hea et koera kaasa ei võtnud – tema poleks seda merekividel rappumist ja loksumist välja kannatanud. Saaremaa ja Vilsandi vahelistel laidudel nägime luigepaari koos poegadega, meriskeid ning veel minule tundmatuid linde – ikkagi linnuriik. Saarel algas männimets, mille oksad auto kasti kohale kaardusid ja kartlikumatele ämblikke sülle raputasid. Korraga paistis tee ääres bussipeatuse silt „Vahemere“. Selles kohas oli kunagi olnud meri, mis Vilsandi kaheks saareks jagas, sellest ka nimi Vahemeri. Ka jaanuaritormi ajal oli see koht vee all olnud. Vilsandi küla meenutas väga Manilaidu. Samasugune suhteliselt lage maastik, üks peatänav, mis viib saare tipus asuva tuletornini ning sellest kahel pool talud. Külas võttis meid vastu turismitalu perenaine, kes korraldas meile saarel ekskursiooni. Ta tundis väga hästi Vilsandi ajalugu ja loodust. Puu otsas rippuv poolik meremiin, sõjaväekasarmu varemed, aeda laotud kivi, raja ääres kasvav taim, merel paistev laid – kõige kohta oli tal huvitav lugu rääkida. Saare läänetipus tuletorni lähedal oli väga omapärane rand. Suured samblikuga kaetud mere kujundatud kivid ning paeplatoo, mis läks otse merre. Midagi sarnast olin kunagi näinud ainult Vormsil. Aardejahist huvitatutad osa seltskonnast otsis üles Läänemere aarde. Tuletorni lähedal oli kuur, mis lähemal vaatlusel osutus klaasitöökojaks, kus oli vaatamiseks välja pandud hulk erinevaid klaasist kunstiteoseid. Pärast ekskursiooni ja väikest puhkust ronis seltskond taas veoautosse ning sõit läks läbi mere tagasi Saaremaale. Suurem osa tagasisõidust kulges vihmas, nii et jõudsin hakata puudust tundma katusest ja istmesoojendusest, kuid see ei kahandanud sugugi retke väärtust. Siinkohal tervitused kõigile kaaslastele ja erilised tänud Sillele ja Tomile, kes mind kaasa kutsusid! Vaevalt, et oleksin niipea läinud Vilsandit omal käel avastama.

Pühameeste järved

Tee muutus jõeks

Tee muutus jõeks

Võtsin jalgratta ja koera ning läksin tutvust tegema veel avastamata kohtadega kodulähedasel Põhja-Kõrvemaal. Eesmärgiks oli vaadata üle Pühameeste/Pühamäe järved. Ära ei eksinud, kaart ei valetanud ja üles ma need järved leidsin. Huvitav seik oli see, et vahetult enne järvi muutus metsatee sujuvalt jõeks. Teelohku voolas oja, mis selle ühtlaselt veega täitis. Järved ise olid kenad, aga sedavõrd soostunud kallastega, et veepirini läks ainult Lizzy ning ka tema käpad said seejuures märjaks. Ise pidin veekogu pildistamiseks kalda suunas turnima mööda mahalangenud kuuse tüve. Kaldal kasvasid kaunid valgete õitega lilled, mis suure tõenäosusega on mõni meie looduslik orhideeliik (kui pildid ilmutatud, siis saan ehk targemaks). Pühamäe nimi paneb mõtlema, et äkki on sealkandis mõni püha mägi? Peaks asja pisut põhjalikumalt uurima.